Mõtlesin kodus tükk aega, kas minna Vabaduse väljakule küüditatute mälestuseks süüdatud küünlaid vaatama ... noh, et kui oled juba korra mõnusasti töölt koju jõudnud, kas siis on ikka tahtmist taas linna sõita selleks. Endal olid kogu aeg silme ees eelmisel aastal ajakirjanduses nähtud pildid tuhandetest küünaldest...
Noh ja ega midagi, sain laiskusest võitu, võtsin tuttavad kaasa ja varsti me seal olime.
Vaatepilt nende küünaldega oli muidugi võimas ... midagi sellist mida iga päev ei näe.
Seetõttu ei näinud ma ka mingit põhjust kahetsemiseks ... seda enam, et ka mu enda ema 1949. aastal selsamal päeval vaevalt 1 aastasena koos mõned aastad vanema õe, ema ja vanaemaga Siberisse küüditati ...
Mis veidi meele mõruks tegi ja silma kriipis oli see, et kui seal vabaduse risti kõrval mäel olid riigilipud kõik leina märgiks poolde vardasse lastud, siis veidi kõrgemal uhkeldas linna lipp täies vardas, ehkki see mast oleks võimaldanud ka seda lippu veidi allapoole lasta ... aga ju siis polnud vaja ... suhtumise küsimus pigem, mitte lohakus, kuna see lipp asub ju pea linnavalitsuse akende all ...
Palju oli seal liikumas ka turiste, kes imetlesid vaatepilti ning jäädvustasid seda oma kaamerate ja mobiilidega. Üks väiksem venekeelne seltskond keskealisi, tõenäoliselt venemaalt tulnud turiste küsis mult, et kas ma räägin vene keelt. Minu jaatuse peale küsisid nad, et mis pidu meil on, et sedasi väljak küünaldega ehitud. Viisin siis neid lühidalt kurssi selle tähtpäevaga ja ka sellega, et see meie jaoks pigem mälestuspäev on , mitte pidu ... igatahes oli tunda, et nende huvi oli siiras. Olin endaga rahul, et vähemasti mõnelegi vene inimesele suutsin edasi anda neid mõõtmeid, kui suurel hulgal eestlasi see teistkordne küüditamine puudutas ... seda ajaloolist seika, mida teiselpool piire eriti mäletada ei taheta ... aga see on siiski meie ajalugu, mida ei tohi unustada.


























