Nurme mõis

 Kui olime sarvikpütiga hüvasti jätnud, tegime Ringaga veel tiiru oma kuldkingade juures läbi. Õitsemiseni läheb aega veel mitu nädalat. Põikasime sisse ka Nurme mõisa juurde, õigemini mõisa varemete. Mõisa väravad on uhked säilinud ... või on neid taastatud, seda ma ei tea, igatahes head näevad välja.

 Mõisast endast on aga järel vaid seinad ja varemad ... tore paik uurimiseks, ;)

 mõisa enda hiilgust võib aga aimata vaid väravate järgi.

 Päike polnud veel täielikult looja läinud ja nii käisime Ringaga ära ka Alema looduskaitsealal. 

Orhideed veel ei õitsenud ja nii saime nautida vaid toomingate õiteilu. Sellega lugesime selle õhtupooliku lõpetatuks. Kodupoole sõites võisin vaid ohata, et sain taas hulga kaadreid, mida peab keegi korrastama hakkama ... :) ;)

Mõisatuur 3

Ühel nädalavahetusel tegime Ainiga taas ühe järjekordse mõisatuuri avastamaks nii säilinud, hävinemas kui ka juba hävinenud mõisasid. Alustasime Valtu mõisast. Ajaloolisi pilte vaadates tundub, et see on kunagi üks uhke mõisahoone olnud, täna on sellest säilinud kahjuks vaid külghäärberid. Täielikult hävinenud peahoone asemele on aga ehitatud kolhoosiaegne korterelamu.

Silmailu pakkus lisaks külghoonetele vaid park ja sinetav meelespea välu ...

Valtu mõisast mitte väga kaugel tegime ka sissepõike Valtu kõrvalmõisa - Hertu mõisa juurde, mida täna, peale taastamist, kasutatakse korterelamuna.

Edasi olimegi Kehtna mõisa juures, mis mööda sõites on alati oma ilusa välimusega silma hakanud.

Pean tunnistama, et park on küll kena, kuid kogu komplekt kokku tekitas ligidalt vaadatuna minus pisikese pettumuse. Mitte et tal midagi viga oleks, aga see mõisa esine ise jne ... ei oskagi seletada ... ootasin vist midagi enamat ... aga potentsiaali seal on  :)

Lisaks saab mõisa pargis vaadata 1933. aastal Konstantin Pätsi poolt istutatud tamme. Oma tamme on sinna parki istutanud ka Lennart Meri, kuid Arnold Rüütli ja Toomas Hendrik Ilvese poolt istutatud tammesid ei hakanud mulle silma ...

Lelle mõis asus veidi ootamatu koha peal. Oleksin varem pakkunud, et Lelle mõis võiks asuda kusagil Lelle asulas, Rapla-Türi tee ääres. Tegelikkuses ei asu Mõis isegi mitte Lelle surnuaia ligi, vaid veel mitu kilomeetrit Eidapere poole sõites. 

Märgata on, et mõisas keegi elab ja seda vaikselt taastatakse, praegu on efektseim vaade aga mõisa otsaseina poolt vaadatuna. :)

Teel Eidaperesse nautisime loodust

ja vaateid.

Eidapere mõisa kasutatakse täna vist rohkem ürituste läbiviimise kohana ... hoone on ilusate suurte akendega, kuid kuna sisse sinna me ei pääsenud, siis ei avaldanud see mulle eriti muljet ...

Teel Võidula mõisa juurde möödusime ka Mukri (Mukre) rabast, nii otsustasin oma silmaga üle vaadata rabatorni seisukorra.

Nagu eelinfo ajakirjandusest rääkis, nii oligi rabatorni jalg peaaegu  täielikult läbi mädanenud ja rabatorn ohtlikuks muutunud.

Kuna Mukri raba on siiski üks väga ilus raba, ...ka minu parimad rabapildid on siin tehtud, ... siis loodan tõesti, et rabatorn kiiresti taastatakse, ... eriti kuna see raba jääb ka Oandu-Ikla matkateele. 

Nagu viimasel ajal järjest sagedamini juhtub, nii ka sel korral sai Ain rabast välja vedada õllepudeleid ja gini purke ... nn. "loodussõbrad" on vist järjest enam hakanud looduses liikuma, eeldades, et iga nende rabakülastuse järel järgneb neile seltskond koristajaid neid ümmardama ... :(

Käisin ise Võidula mõisas koos ordukatega ja tol korral avaldas kogu see küla mulle muljet, nii mõtlesingi seda mõisa ka Ainile näidata. 

Kel huvi mõisade vastu, tasub kindasti sellele hoonele pilk peale visata. :)

Ja nii jõudsimegi selle tripi kaugeima mõisa - Vändra mõisa juurde, õigem oleks vist küll öelda Vana-Vändra mõisa magasiaida juurde, kuna mõisahoone ise pidi mingite allikate järgi varemetes olema.

Oligi aeg suund tagasi Kohila peale võtta, aga nüüd juba läbi Järvakandi.

Järvakandis on mulle korduvalt silma jäänud see miniatuurne kirik keset alevit. 

Seekord oli võimalus ka seda ligemalt uurida.

Näitasin Ainile ka Järvakandi vana mahajäetud väliujulat, kus kunagi ise ujuma õppisin ;) ... see vaatepilt on endiselt nii sürr, et sinna tasub ikka ja jälle tagasi minna. :)

Järvakandi mõis ei asu samuti mitte Järvakandi alevis, vaid ~13 km eemal metsa vahel.

Pildid kunagisest mõisa väljanägemisest annavad samuti aimu selle mõisa suurusest.

Täna mõisa ja kabeli juures vastu vaatavad varemed lubavad oletada, et see mõis on kahjuks unustusse vajumas ...

Viimane mõis mida vaatama läksime 

oli Raikküla mõis ... justkui tundes ette, et nädal hiljem võidab Eesti Superstaari saate Raikkülast pärit Jüri Pootsmann. :)

Mõis on küll lagunenud, kuid osaliselt taastatud trepi käsipuud ja muud pisiparandused annavad lootust, et see mõis kunagi täielikult taastatakse.

Mõisahoone juurde kuuluva ait-kuivati'ga lõpetangi seekordse mõisatuuri. :)

Öösel Neemel

 Päev pärast virmaliste kaadrisse püüdmist ennustasid tabelid veel ühte ööd virmaliste seltsis. Seadsin seekord sammud Neemele mere äärde. Olin seal üksi. Minu sinna jõudes lahkus üks piltnik just autoga. Kui olin veidi aega pimedas testipilte teinud ning parimaid kohti otsinud, märkasin et mere ääres üsna parkimiskoha ligi on veel üks piltnik. Vähemasti tema pealamp põles aegaajalt. Poolsaarele aga kaugemale ta ei tulnud. Ju tundis end seal kindlamalt.

 Ootasin ja lootsin 3 tundi seal mere ääres, kuid seekord see lootuseks jäigi. Kuu tõusis suure kiiruga, muutes ümbruse väga valgeks. Mida aega ma ei näinud, ei madala ISO-ga ega ka kõrgemaga, olid virmalised. Hiljem järgmine päev sain aru, et neid ei püüdnud kaadrisse mitte keegi, ehkki taevas oli ju peaaegu pilvitu. Südaöö paiku otsustasin siis koju liikuda. Virmalisi sel korral kaadrisse ei saanud, kui vähemasti ühe asja sain sel ööl, ... sain köha, nohu ja viletsa enesetunde ... suutsin end korralikult ära külmetada ... aga noh, selline on see öiste seikluste võlu ... :D

Kalamajas ja Koplis hängimas :)

Peale meie näitusepiltide mahavõtmist Tallinnast otsustasime Katrini, Aivari, Ilmari ja Katriniga hängida veidi Kalamajas ja Koplis. Autod jätsime Lennusaadama juurde ja mööda Kultuurikilomeetrit me Kalamajja mere poolt sisenesime.

Kalamajas olen ammu tahtnud veidi rohkem jalutada, kui vaid autoga läbi sõita.

Nüüd see õnnestus.

Kui valida õiged liikumismarsuudid, siis võib sealt leida igasuguseid põnevaid kohti ja nurgataguseid.

Siin üks näide värvilisest ja lõbusast kuuriseinast.

Meie tee viis meid Balti jaama turule. 

Tee ääres jahtisime tramme pildile, mis ei olnud just kõige kergem ülesanne. Kui muidu liigub seal tramme palju, siis pildistama hakates on nad korraga kadunud ... Nii seisime sellel pöördekohal oma mitu head minutit, kuniks järgmised trammid tulid.

Balti jaama uued laternapostid tekitavad mõnusa rägastiku. Seda peaks minema kunagi pimedal ajal uuesti vaatama, kui need lambid kõik korraga põlevad :)

Balti jaama turul on põnev vana-kraami lettide juures liikuda. Nii leidsime putka, mis müüs fototehnikat. Peale nende hindade nägemist ei saa nüüd küll keegi kurta,et ei ole kaamera ostmiseks raha ... iseasi kui töövõimelised nad on ;)

Teel tagasi autode juurde nägime taas kõiksugu põnevaid vaateid. See ülemine kaader on nüüd paras peitepilt - Leia pildilt naine. :)

Siin olid nüüd lapsed vist koos vanematega pidu pidanud. :)

Ma ei poolda küll ropusõnalist graffitit, aga see on üks tore näide, mida kõike kalamajast leida võib.

Siin on malbem sõnum. Jil läks vist kodunt ära ;)

Edasi käisime Paljassaares Katariina kail linnale pilku heitmas. Oli külm tuul ...

Kopli liinide külje all leidsime kiriku, millest mul aimu ei olnudki. 

Kas peab reklaamima maksumaksja raha eest ajalehte, mida tasuta postkastidesse niikuinii topitakse? 

Kopli liinid on üks põnev kuid kiiresti hääbuv kant, kuna sellele alale otsitakse pidevalt uut omanikku, samas vanad majad järjest hävivad.

Kes sinna veel sattunud ei ole, siis on viimane aeg veel oma pilguga see paik üle vaadata ...

... enne kui kõik see kaob ja ala uute majadega asustatakse.