Lehter kukeseened

 Nädala eest sai siis kukeseenel käidud Aini eestvedamisel.

 Otse Riisipere külje alla, Ringa tagahoovi jõudsime ...

 Seal metsas pidi olema palju lehter kukeseeni.

 Ei ole neid seeni kunagi varem sattunud korjama, ehkki pidid olema väga head söögiseened ... ükskord peab ikka see esimene kord olema ... :)

 No ei saa ju metsa minna ilma kaamerata ... nii jäingi mina sellest suurest rabelemisest eemale.

 Pildistasin seeni .. ja seejärel kogusin oma modellid kokku ... ;)

 Ma ei kujutanud ette, et neid seeni nii palju võib kusagil koos olla .. kükitad maha ja kogud seened kokku ... ei ole vaja neid lõigata ega mööda metsa taga ajada ... puhtalt korvi täitmise rõõm ... 

 Seal seeni pildistades sain aru, et minu kaameraga on midagi tõsist lahti ... pilti ta ju teeb, aga teatud funktsioonid ei toimi ... on vaja teha üks kiire käik remondimehe juurde, et aimu saada, kui hull see lugu siis tegelikult on ... 

Seniks püüan pildistamise asemel veidi oma näituse korraldamisega tegeleda.

Käige näitust siis ikka vaatamas ka, kui sinna kanti satute ;) 

taas Soomes liikumas

 Olin taas Soomes liikumas ja muude tegevuste hulgas külastasime Sirius spordikeskust, mille kohvikus nautisime hõrgutisi ning vaatlesime nii sisesurfajate kui ka aerodiumi külastajate tegevust.

 Päris põnev on vaadata, kuidas siseruumides on võimalik päris surfamist õppida ja tunnetada. Samuti saab seal tuuletunnelis tunnetada õhus hõljumist. Meie sealviibimise ajal oli parasjagu toimetamas üks grupp, mille üks liige oli suisa ratastoolis. Ka tema viidi tuuletunnelisse ning seal ta kahe töötaja kaasabil siis õhus hõljus. Väidetavalt ehitatakse sinna juurde tulevikus ka veekeskus. Tõenäoliselt saab siis seal kauem viibida.

 Edasi tiirutasime veidi ringi, kuna ilm oli ilus ning aega oli. Teel Hirvikoski jõe äärde tegime peatuse ühes külas, mille nime ma hetkel ei mäleta. Osa seltskonnast avastas enda jaoks kirbuka, mina käisin sel ajal seal vastas kohaliku kiriku aias sügisvaateid jäädvustamas.
Veidi edasi sõites märkasime, et tee ääres istub murul ning piidleb meid üsna julgelt üks rebane.

 Hirvikoskil olen kahel korral ka varem käinud, kaunis on seal alati olnud. 

 Seekordsel käigul jääb see koht meelde mulle sellega, et seal sai taas mu objektiiv, mida kord varem juba Soomes graniidil veeretasin, uue müksu. Nüüd jääb vaid spetsialistidel uurida, kas see oli tema surmahoop või on veel lootust, et ta ärkab elule. Ju sel objektiivil on siis mingi tõmme Soomega, et alati seal need asjad juhtuvad ... 

 Teel tagasi meie peatuspaika sõites jõudis me autos kaasa sõitev laps vaid ohata, et ei ole näinud ühtegi põtra, kui mõni minut hiljem õnnestuski meil talle põtra näidata. Küll sellisel veidi sokeerival moel, kuid öeldakse, et soovidega tuleb ettevaatlik olla ... need võivadki täituda ;)

Olles teised peatuspaika maha pannud, läksin ma veel üksi veidike liikuma, et nautida veel veidi Soome värvilist sügist.

Lähim paik, mida tahtsin taas sügisel külastada ning kus tänaseks olen juba kordi ja kordi käinud, oli Ruotsinpyhtää.

See on paik millele lisaks sügisvärvide annavad sära ja efekti seal vee ääres paiknevad rootsi-punased vanad hooned.

Peale seda väikest ringi võisin tõdeda, et olen oma selle sügise värvid üles leidnud...

Mukres makrotamas

 Pühapäeva varahommikul, kohe peale eelmise päeva Photowalki vanalinnas, seadsime sammud Mukre rabasse Karini ja Riinaga. Hommikul kell pool kuus Tallinnast lahkudes tibas veel vihma. 

 Kuna olin seal rabas alles hiljuti käinud, siis otsustasin seekord rohkem aega pühendada makrovõtetele. 

 Ehkki mul puudub makroobjektiiv, püüdsin oma vaherõngaste abil miskit välja võluda ;)

Vahelduseks muidugi ka muud mis silma jäi ...

Rabas on igal aastaajal omad võlud. Sügis meelitab oma värvidega. Praegu oli juba ilmunud kollakaid punakaid värve rabasse, kuid tõelise värvidemängu jaoks peaks vast minema sinna peale öökülmasid, ... ütleme novembri paiku.

 Neid veepärleid püüdsin seal ikka tükil ajal, no ikka ei ole kõik nii nagu tahaks, või kui on, siis ei ole teravus õiges kohas ... ühesõnaga tükk pusimist on selle makrotamisega...kaadreid kulub palju, tulemus on aga vaid üksikutel kaadritel ;)

noored pohlavarred jalgteel

kukemari

 Seda vaest konnapoega/tüdrukut, kelle Riina leidis "piinasime" ikka tükk aega, lastes tal poose võtta ning tuues ta aegajalt siis  rambivalgusse tagasi. Vahepeal moodustasime koomilise kolmiku, kus kõik sihivad oma objektiividega midagi, mida kaugelt ei näha ei olnud ... ;)

 See niinimetatud makrotamine oli päris lõbus ja põnev vaheldus neile tavavõtetele mis sai tehtud. Hoolimata vihmasest varahommikust oli üks tore tripp :)