Eelmisel laupäeval tekkis meil ootamatu mõte minna pühapäeval Aegna saarele ja nii see mõte teoks sai. Pühapäeva hommikul olime varakult sadamas - Sirli, Raido, Merill ja mina. Nagu selgus, kuulub Aegna saar Tallinna linna alla ja nii oli laevapilet meile, kui Tallinna elanikele, tasuta.
Saar võttis meid vastu paljulubavalt. Juba sadamas jagati kõigile maabujatele välja saare kaardid .. ja nii see laevatäis inimesi saart avastama läkski. Olgu etteruttavalt öeldud, et inimesi oli laevas piisavalt, kuid kuidagi suutsid nad saarele sedasi ära hajuda, et üksteist me eriti ei härinud, ... vaid vahel harva nägime kedagi kusagil eemal vilksatamas.
Ilus ilm lubas oodata toredat matkapäeva. Kuna enamus meist viibis saarel esimest korda, siis asusime kaardi järgi saart avastama.
Mõnus metsavahetee asendus varsti hõreda männimetsaga. Vaheldumisi kord matkates, siis jälle kaameraga maas roomates me saare teise serva jõudsime.
Tee äärde jäi ka kinnilöödud akende ning uhke torniga hoone, mis on kunagi olnud vist saare keskuseks. Samuti nägime vana rannakaitse patarei varemeid.
Mere äärde jõudes tegime sinna ehitatud grillimiskohas laua ääres ühe hommikusöömise. Õnneks olime märganud omale kaasa võtta veidi söögipoolist. Eemal teise laua juures olid kogenumad saare külastajad. Nemad tegid kohe lõkke grilli alla, ... läks vist tõsisesmaks grillimiseks... ;)
Liikusime edasi mööda mere äärset hõredat metsa saare parempoolse ülemise tipu suunas.
Tegemist oli vist nn nõiametsaga kui ma õigesti mäletan.
Seal üks osa metsa olid tihedate mitmeharuliste latvadega. Väidetavalt oli kunagi, kui Nõukogude Liidu sõjavägi saarel asus, kogu metsatukas puude ladvad maha lõigatud, et need ei segaks rannakaitsepatareide vaadet. Nüüdseks olidki puude ladvad mitmeharuliseks ja tihedaks kasvanud :)
Ilm oli ilus ja metsaalune täis seeni ... mitte ainult kärbseseeni, vaid ka männiriisikaid, lambatatikaid ja muid tundmatuid söödavaid ja mittesöödavaid seeni.
Siin siis kärbes kärbseseent maitsmas :)
Mingil hetkel tekkis metsa all liikudes meil probleem, et kes kõige esimesena tahab teiste ees liikuda ... see tähendas siis üle tee tõmmatud ämblikuvõrkude enda näkku püüdmist ;) ...
Meil olid kõigil omad tegemised. Mina püüdsin oma kaadreid, Sirli tuiskas kohe metsa alla männiriisikaid korjama, ... jah, aga kuhu sa korjad, kui ei märganud keegi kaasa võtta ei korvi ega kilekotti, ... lõpuks olin mina sunnitud ohverdama oma banaanide ümbert õhukese kilekoti, mida selle hetkeni hoidsin omale põlvede alla panekuks maas roomates ... aga see oli ka ainus kilekott, mille ta sai täis korjata ... rohkem lihtsalt ei olnud tõesti mitte midagi sellist kusagilt võtta ... :)
Mingil hetkel jõudsme taas ühtede rannakaitse komandopunkti juurde, kus oli ka kivilabürint, mille kõik usinasti läbi jalutasime.
Mere ääres oli sel päeval erakordselt ilus ... ei olnud küll tormist merd, mis omamoodi kaunis oleks olnud, aga oli päikest ja soojust tuulevaikse mere ääres...
Oli mõõnaaeg, sellegipoolest sain selle vetikate värvidemängu pilti ...
Mingil hetkel mererannas jalutades märkasime seal ka üsna värskeid kitse jalajälgi, ... ja siis veel mingi pisema närilise ... naaritsa või nugise jälgi ...
Kuna meil oli kaasas ka üks väiksem matkaline, siis otsustasime seekord päris saare kõige põhjapoolsemasse tippu mitte minna .. .jätta see järgmiseks saarekülastuseks ... ja nii pöörasime tagasi saare lõunapoolsesse külge.
Taas kärbseseened, kuid nad on ju nii efektsed, võrreldes tavaliste pruunide seentega ... ;)
Rändrahnud
ja kalmistu.
Mingil hetkel enne sadama juurde naasmist tegime mere ääres kaldapealsel rohulapil ühe puhkepausi ... näksisime veel veidi kaasavõetut ja pikutasime niisama päikese käes. Tekkis tahtmatult mõte, et miks ei võiks saarel käia veel päeval üks laev varem enne õhtust. Olime juba suurema ringi saarele teinud ning olime valmis võimaluse korral saarelt lahkuma, kuid selle hetkeni oli veel mitu tundi ning nii ei jäänud meil muud üle kui avastada ka saare vasemat külge.
Päikeses punetavad pihlakad andsid mõista, et sügis on nüüd siiski kätte jõudnud.
Saare selles küljes pidi olema ka üks baar või söögikoha moodi koht ... igatahes leidsime selle maja üles, kuid lukkus ukse taga lingi logistamine ning uksekella andmine sinna majja kedagi ei toonud, ... nii liikusime edasi ...
See saare osa oli veidi rohkem padrikus ning tundus et ka vähem külastatav ...
Läbi padriku tungimine tõi meid taas ringiga tagasi saare keskuse poole, kus see uhke torniga hoone on.
Aknad on küll kinni löödud kuid see meid eriti ei morjendanud, kuna võtsimegi seda trippi rohkem kui jalutuskäiku looduses. Kuna endomondo lülitus mingil hetkel välja, siis täpset mahakäidud kilomeetrite arvu seekord ei teagi, kuid mõõtes kaardilt läbikäidud vahemikke usun, et üks 10 kilomeetrine matk väga vahelduval maastiku oli see küll.
Minu jaoks oli see esimene Aegna saare külastus, kuid nähtu järgi julgen huvilistele soovitada selle saare külastust küll ... :)
