vanalinnas

Avastasin just arvutist paarinädala vanused pildid vanalinnas käimisest. Kuna olid just vanalinnapäevad ning linnamüüri ääres värskelt valminud lillepeenrad, nagu igal aastal, otsustasime ka neile pilgu peale visata.

 Selleaastased peenrad olid veidi omanäolisemad kui varasemalt, klaasikillud, värvilised jõhvid, cd plaadid ja mida iganes seal kõike ei leidunud ...

 Vanalinnas otsustasime raekoja platsi poole liikuda mööda vanalinna müüri äärt, mitte nagu alati kõige otsesemat teed ;) 

Siis avastasimegi Laboratooriumi tänaval Ukraina Kreeka-Katoliku kiriku, uks kutsuvalt lahti.

Kuna me seal varem käinud ei olnud, põikasime kirikusse sisse ka. Seal nägime hulganisti maalitud munasid, mida ka 10 euri eest kaasa sai osta. Kallis minu meelest, ... kui ma oleksin turist, siis võibolla kaaluksin kusagilt sellise ostmist, sel hetkel aga see mind küll ei ahvatlenud.

Edasi Maiasmoka kohviku juures põikasime sisse martsipani pood-töötuppa. Müüjad uurisid, kas oleme esimest korda seal ... et mingu me siis all korrusel asuvasse galeriisse ka kiikama. Läksime ... asjata ... nii palju ahvatlust leidus seal ... ;) 

Kõiksugu suuri martsipanikujusid alates multifilmi- ja muinasjutu tegelastest kuni riigipeade portreedeni ...

                                                 Isegi me president oli martsipani voolitud.

Edasi jalutasime veel veidi vanalinnas - läbi Katariina käigu Müürivahe tänavasse ... see oli viga ... nii palju torssis olekuga kampsunimüüjaid seal viru väravate ligi pole ammu näinud. Olgugi et oli pühapäev, mina jalutasin kaameraga nagu turist ringi ...  ja ei ainsatki rõõmust ning kutsuvat pilku. Kõik nad püüdsid end oma kampsunite vahele ära peita, mõni mossitas, teine oli kurja olekuga ... ühesõnaga paik, kus anti iga hetkega sulle mõista, et sa ei ole oodatud ning pigem segad neid seal. Miks nad peavad siis seda vastumeelset tööd seal tegema? Usun et kindlasti on olemas müüjaid, kes nende asemel seal parema atmosfääri loovad. Nende olek oli nakatanud ka sealsamas nurga peal tegutsevat magusate mandlite müüjat, ka see toetas tülpinud näoga end röötsakile oma kärule, unistades vist rannast ja puhkusest ... muidu on need mandlimüüjad alati nii reipad ja heatujulised... :)