Kuldkingade otsingul

 Käisime ühe mõnusa seltskonnaga Märjamaa kandis kuldkingasid otsimas. Anne oli meile sisuka päeva planeerinud, mis sai alguse Haimre mõisapargist. See oli ka ühtlasi soojenduseks. 

 Soojendus tehtud, liikusimegi salajasse kohta kuldkingasid otsima. Kaunis kuldking, tõeliselt kuninglike õitega paneb end tahtmatult imetlema, mida ei seganud ei sääsed ega sipelgad. Kui algul koondusime kõik ühe puhma ümber ja "tulistamiseks" läks lahti, siis natuke eemal leidsime ühe lapi, mis oli nii tihedalt neid õisi täis, et astumisel tuli ettevaatlik olla. On ju need õied ka looduskaitse all.

 Metsast väljudes avastas keegi kivi peal sisaliku end soojendamas.

 Kaua ta seal olla ei saanud sest varsti tuli selle kitsa metsatee peale põristama traktor, kes ka sisaliku ära peletas. meil oli vaid põnevust, et kas mahub traktor meie poole tee peale pargitud autodest mööda või läheb koos autode külgedega ... mahtus mööda   ;)

Kuniks ootasime viimaseid kuldkinga imetlejaid metsast välja, köitis me tähelepanu liblikate kolmik, kes nagu niidiga kokkupõimitult koos seal õite juures lendas. Ei ole küll spetsialist, kuid tõenäiliselt oli tegemist paaritumisaktsiooniga ...

 Edasi suundusime Anne juhtimiselt Sipa ohvripärna juurde. Oletatavalt on see vanade lautade juures asuv puu Eesti jämedaim pärn. Jätsin sinna ohvrikivile ka mõned mündid eelmiste külastajate eeskujul, kes seda varem juba teinud olid.

 Edasi tutvusime Märjamaa kirikuga, millest olin kümneid kordi mööda sõitnud, kuid kuhu kunagi sisenenud ei olnud. Mulle meeldis et tegemist oli valgusküllase kirikuga. Tänu Anne organiseerimistele õnnestus meil käia ka kiriku võlvkaarte kohal katusealuses avaras ruumis, kuhu sõja ajal rahvas peitu puges. 

 Peale väikest shopingut, õhtuse pikniku tarbeks, suundusime Sõbessoo rabasse. 

 Kui teel rabani ründasid meid vaatamata sääsetõrjevahenditele näljased sääsed, siis rabas õnneks jätsid nad meid rahule. Väidetavalt ülemisel pildil õitsva  sookailu tõttu, 

Alles sel kevadel oli maha pandud uus värske laudtee, mida mööda oli hea kulgeda kuni järveni. Edasi viin aga Anne meid juba mööda vetruvat rabapinda laugaste juurde. Hea et ta meid juhatamas oli, kuna ehkki rabad mulle meeldivad, siis ilma kindluseta ma sellistele vetruvatele pindadele siiski vist üksi ei läheks ...

Aga hea füüsilise koormuse andis sellisel pehmel ja märjal pinnal liikumine. ;)

 Teel meie piknikupaika tegime peatuse metsa vahel kohas, kus Anne näitas meile pae pinnase lõhenemist. Maasse oli tekkinud pinnasekihtide liikumise tõttu suured praod.

 Sealsamas oli kogu maa täis õitsevaid kuutõverohu taimi (ülemisel pildil) ja kassikäppasid (alumisel pildil). Mul vanematel on aias samuti kuutõverohu taimed, kuid need on kõrged ja sihvakad. Sel paesel pinnal olid need taimed vaid nii 15 - 25 sm kõrgused ... ühesõnaga mini-taimed.  :)

 Õhtune piknik toimus meil Varbola linnuses. Olin seal varem korduvalt käinud kuid see oli suurepärane paik lõkke tegemiseks ning pikniku pidamiseks. Ühtlasi tähistasime Heleni järgmise päeva sünnipäeva ette ära koos tordi ja küünaldepuhumisega, nagu kord ette näeb :)

 Meenutasime päeval kogetut, vahetasime kogemusi fototöötluse alal, ning tundsime end niisama mõnusasti, kuniks päev õhtusse jõudis, ning sääsed meid minema peletasid ... Oli üks suurepärane päev toredate kaaslaste ning ilusa ilmaga. Eriti toredaks tegi selle päeva lõpu see, et üle tüki aja õnnestus meil veenda endaga liituma ka Anne (alias Jeti) :) Tänud kõigile ja eriti kuldkingatripi korraldajale Annele.