13 august 2017

Jäälind - põhjamaa kalliskivi, jõgede pärl

 Vahetult enne minu puhkust pasandati kõige otsesemas mõttes täis minu auto uks ... noh lindude poolt ... midagi pidi see tähendama ... puhkuse esimesel hommikul ärkasin veidi enne kella viite, et sõita Heleni juurde, kes lubas mulle tutvustada seda põhjamaa kalliskivi - jäälindu. Jäälind tunnistati 2014. aastal Eestis aasta linnuks.
 Olen endamisi unistanud temaga kohtumisest juba ajast, mil Helen hakkas temast pilte postitama ... seetõttu haarasin pakkumisest kiiresti kinni. Algul polnud linnukesest jälgegi, meid piirasid vaid pardid, kes lootsid meilt midagi suupisteks saada.  
 Vaikselt istudes, vahest vaid mõne sõna vahetades püüdsin ümbrust uurida ning keskkonda sulanduda. Mingil hetkel andis Helen teada, et kuulda on tema hüüdu .. sellist peenikest piuksumist ... ja seerjärel vaikus ...
 Peale pooletunnist ootamist möödus meist eemal piki jõge üks värvilaik. Oli see tema? - pärisin .. jah, lootust oli, et näeme teda veel sel hommikul ... enne kui "ussileotajad" jõe ääre vallutavad. :)
 Kunagi FB-s Helen küsis, kas teate, mis tunne on, kui jäälind sinust 2 meetri kauguselt mööda lendab? Jah, nüüd ma tean! Korraga möödus nii ligidalt kiirel lennul valjult häälitsedes minust jäälind ja kadus eemal puu okstesse. 
 Veel veidi ootamist ja juba ta sukelduski söögi järele.
 Ta tegi seal mitmeid ringe, kord poseeris niisama eputades kivil, siis jälle läks söögi järele. 
 Nagu sellest vähe oli, et sain teda oma silmaga näha, suutsin ta kuidagi ka kaadrisse püüda, ehkki minu optiline tehnika ei ole piisav selle iluduse püüdmiseks. Sain aga tavalistele poosepiltidele lisaks veel kaadrid linnust kala nokas. Täielik õnnestumine .. 
 Vahepeal oli tükk vaikust, mille jooksul suutis üks naine oma koeraga kõik elava looduse meist eemale peletada, kuid aega ja kannatust meil seekord jagus ... 
 Ta tuli tagasi, et veel veidi poseerida ja trikitada. Nägin ära ka kuidas ta kala püüab, langedes suurel kiirusel pea ees vette ... olin täiega õnnega koos, et selline unistus teoks sai. Täistabamusest jäi puudu vaid lind pillirookõrrel või veel parem kaks lindu kõrrel ... aga ma ei ole ahne ... Mõtlesin vaid hiljem, et ah selleks seda linnusitta sinna auto uksele vaja oligi ... varajane ärkamine tasus end ära ;)
Linnuke tuli veel viimasele ringile hüvasti jätma ja nii ta sel hommikul lahkus ... 
Minu poolt suurimad tänud Helenile, et ta seda peaaegu nagu kodustatud lindu mulle näitas ... eks ma veidi kadestan teda ka :) ... noh, et ta saab sinna korduvalt kasvõi iga päev luurama minna ... aga ma oleks jäänud rahule ka palju vähemaga, kui ma tegelikkuses  sain :) 

2 kommentaari: