17 august 2013

üks hetk

Mõtlesin ükspäev maalt tulles, et ma ei ole eestimaa loodusest ammu mingit kaadrit teinud, millega ka ise väga rahule võiks jääda, ... ikka sellised üle-jala pildistatud hetked ja jäädvustused ... alati on ju kiire ja pole aega sättida ega planeerida. Seekord oli siis teisiti. Saavutasin selle kaadriga täpselt selle nägemuse mida tahtsin ja võin kaadriga rahule jääda. Kas ka teised vaatajad sama tunnevad ... noh, maitse asi :)

3 kommentaari:

  1. Jutusta mulle oma nägemusest selle foto puhul. Esimest korda mõnd sinu pilti vaadates ei oska sinu lainele lülituda.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Tead ega sellele ei olegi lihte juurde rääkida mingit erilist või sentimentaalset lugu. Maalt koju sõites oli mul aega ja valisin tee, mille ääres teadsin olevat selle kergelt lagunemas talumaja. Varem on seal alati olnud lihtsalt lage küntud põld. Seekord oli vili külvatud. Kuna taevas kiskus selliseks tumesiniseks pilviseks, valgust aga oli, siis mõtlesin seda hetke kasutada, et püüda veidi värve pildile. Miks just selline valik, et taust udune ja ees vaid kitsas viljatriip terav on ... Proovisin paar klassikalist kaadrit teha, kuid see vana maja ei sobinud kohe kuidagi sellesse pilti koos seda ümbritseva koluga, ... nii otsustasin ta hoopis kaotada ja uduseks jätta, et jätta hoone koos maastikuga aimatavalt pildile, samas põhitähelepanu suunata hoopis valmivale viljale ... Mõtlesin et mul polegi sel aastal ühtegi sellist eestimaa maastikupilti ... noh, see oli võimalus ja miks mitte seekord veidi teistmoodi, kui harjunud oleme ... Eks see minu mõte võib tunduda selline kiiksuga veidi, aga selline ma vahel olen ;)

      Kustuta
  2. Aga mulle meeldib ;) Oleks justkui lapsepõlves, kus maal vanaisa juures ei küündi hästi üle viljapead kodu poole vaatama... ja udune taust peidab mõnusalt maja, sest muidu selguks, et see ju polegi vanaisa oma :)

    VastaKustuta