31 märts 2013

Suur reede

Suurel reedel oli mul suurepärane võimalus taas Marimetsa rappa sattuda. Ühe sünnipäeva sissejuhatavaks ürituseks oli planeeritud matk räätsadega rabas ... ühtlasi oli see minu esimene räätsamatk ... 
 Olles selle paarikilomeetrise ringi rabani läbinud, suutis maa külgetõmbejõud mind mitmel korral mõjutada nii,  et ma seal vahelduva eduga lumes ukerdasin ... Kui olin kaamerat mitmel korral pidanud lumest puhastama, muutusin juba nutikamaks ja pöörasin, ebatasasemates kohtades kus koperdamise oht suurem oli, kaamera lihtsalt seljale, et ta ei maanduks enne mind lumme järjekordse maa tõmbejõu mõju ilmnedes ;)
 Raba ise oli mõnusasti läbitav, lumele oli piisav koorik tekkinud ja liikumine ei olnud probleemiks. See ülemine pilt tehtud siis ainsast allesjäänud vaatetornist, alumised aga juba seistes nendel suurematel laugastel ja  rabajärvedel ... 
 Suusajäljed seal matkarajal andsid märku, et seda raba on ka suuskadel külastatud, varasemaid räätsajälgesid seal aga ei kohanud.
 Tagasiteel leidsin veel mahti mõnede kaadrite pildistamiseks. 
 Ilm oli imeilus, päikese sära koos lumevalgusega pani silmi kissitama. Alumisel pildil on näha, kuidas kevadpäike on hakanud puude ümbruses lund juba sulatama. 
 Tagasitee ajaks oli lumi muutunud raskeks ja märjaks, leotades isegi mu veekindlad saapad sokkideni läbi. Eks ta oli niiske juba ka meie rappamineku ajaks, kuid esimese energiaga ei pannud seda nii tähele. 
 Olin oma joogivaru unustanud autosse, seetõttu sõin tagasiteel ära hulga lund janu kustutamiseks, aidates sedasi tõelist kevadet kiiremini saabuda. :)








Jalad märjad, sain mingil hetkel aru, et minu muidu nii mugavad saapad on hakanud kandasid hõõruma.

Sellest teadmisest saadik tundus juba edaspidine tagasitee nagu tõeline "kolgata tee"
kannatuste saatel ... ;)
Ei tahtnud ega tahtnud see tee lõppeda.
Olin viimane, kes sellest matkajate seltskonnast lõpuks metsast välja sai. Teised olid oodatnud mind seal autode juures juba tükk aega. Eks siin on mitmeid põhjusi ... minu hõõruvad jalatsid, minu soov vahepeal ka mõne pildi jäädvustamiseks ning muidugi kindlasti ka minu mitte kõige sportlikum vorm teistega sammu pidamiseks.

Kodus oma katkiste villidega kandasid tohterdades mõtlesin, et kas ma kahetsen seda veidi enam kui 10 km-st matka räätsadel, et oleks võinud ju omale midagi kergemat valida.  Aga vastus on, et ei kahetse. Oli imeilus päev looduses koos mõnusa, ehkki mitte piltnikest koosneva, seltskonnaga...

8 kommentaari:

  1. Jaa, sellise valge ja silmipimestava ilmaga ei ole kerge pildistada ja veel jalul püsida...tubli

    VastaKustuta
  2. Tean, mida tundsid! Aga ikkagi oled suur tubli!

    VastaKustuta
  3. :) aga tänu rabale järgnevale sünnipäevapeole magasin jällegi virmalised taas maha ... kahju kohe, ei vea mul :)

    VastaKustuta
  4. Siiski, tänu rabale said esimest korda räätsamatka proovida ;) Kõike head lihtsalt korraga ei saa.... kahjuks :)Ja Marimetsa on ilus, ka talvel.

    VastaKustuta
  5. Jüri, olen ka kunagi selle pealkirjaga postituse teinud :) Tundub, et Suur reede on igati sobiv päev pisikeseks matkamiseks. Väike meenutus 2008ndasse aastasse http://ain-amadeus.blogspot.com/2008/03/suur-reede.html

    VastaKustuta
    Vastused
    1. nonäed, ma ei mäletanudki, et tookord ka see matk suurel reedel oli :)

      Kustuta
  6. Väga tore mõte on sedasi oma sünnipäeva väikese matkaga tähistada. Loodan, et pärast pakuti ka külmarohtu, sest teatavasti poeb just nohu märga kummikusse ja see ajab hingamise ummikusse...
    Aga kuna talvine raba on suht värvitu, valin lemmikpildiks viimase, selle ojaga!

    VastaKustuta
  7. Läksin ka nii elevile kohe kui lugesin ja olin justkui taas Marimetsas, nüüd küll siis räätsadel. Vahvad inimesed, kes toredaid ja meeldejäävaid üritusi teevad. See viimane pilt on tõesti väga viis :)

    VastaKustuta