Moonide õitsemise aeg

On moonide õitsemise aeg ...

Õitsvat moonipõldu on aga k...di raske leida. Nii püüdsin mõned kaadrid Kiisa tee äärest kohalikult põllult ... noh, et oleks midagigi :)

 

Rukkililled 2020

 Nagu igal aastal, käisin ka sel aastal Mahtra külje all oma rukkililli pildistamas ... 

 Moonide õitsemise aja magasin ma ju maha ... õigemini ei teadnud ühtegi moonipõldu, kus neid pildistada.

 Oma rukkililled leidsin ma aga üles. 

 Igal aastal on nad omale uued põllud kasvamiseks saanud ... 

 aga nad on olemas... mõnel põllul vähem ... 

 mõnel ei ühtegi 

 ja siis on neid taas nii rohkelt, 

 et põld sinetab.

Salevere Salumäe matkarada

 Karantiini tingimustes ei ole hea väljas kooserdada, eriti veel väga rahvarohketes. 

 Kuna ilm oli pühapäeaval vaatamata külmale tuulele ilus, siis valisimegi tuttavatega Läänemaal välja vähekäidava Salevere Salumäe matkaraja. Et kõik vastaks korralikult 2+2 reeglitele, liikusime matkarajale Tallinnast kahe autoga, kummagis 2 inimest ... ka looduses liikudes püüdsime piisavat vahet hoida. 

 Metsaalune rada viis meid treppe mööda alla Silmaallika juurde. 

 Ehkki mul on siin pildile püütud vaid kollased ülased, kirendas metsaalune praegu kevadlilledest ... sinililled, valged ja kollased ülased .. ka mingid käpalised ... 

 Peale matkarada läksime läbi ka mere ääres olevate Näärikivide juurest.

 Mingit nääritunnet ei olnud ... 

 kui mitte arvestada seda külma tuult.

 Enne koduteed põikasime sisse tere ütlema  ka sugulase juurde, kes seal ligidal elab.

Ja sisse põikamise all ei pidanud ma silmas mitte tuppa ronimist vaid olime ikka ontlikult õues parajate vahedega ja lobisesime paar sõna juttu :)

Oli mõnus pühapäev!

Värskes õhus

 Pühapäeval oli ilus päikeseline ilm ja nii otsustasin vastavalt soovitustele samuti loodusesse liikuma minna ...

 paikadesse, kus ma teiste inimestega väga kokku ei puutu. 

 Nii otsustasin seekord otsida uusi leidmata geopeituse aardeid Kohila vallas.

 Et ma ei ole ammu kaamerat kätte saanud, siis ühendasin oma aardejahi pildistamisega.

 Kõige muu hulgas tegin ka  kaks panoraamvõtet Kohila gümnaasiumist

 uue, möödunud aastal valminud juurdeehitusega. 

Õnneks ei sattunud ma nii rahvarohketesse kohtadesse, kui ajakirjanduses nähtud Viru raba ja Pääsküla raba. Minu valik oli õige ja nii lõpetasingi oma pisikese tripi rahulolevana.

Sügist otsimas Kohilas

 Septembri  lõpus käisin Kohilas sügist otsimas. 

 Liikusin seekord jõe ääres discgolf raja ääres.

 Ei ole sinna kohta juba aastaid sattunud. 

 Esimesed sügise kuulutajad olid need värvilised põdrakanepi taimed.

 Kui puud olid veel üsna rohelised ja värve oli vähe näha, 

 siis taevas nägi välja juba üsna sügisene.

 Pole ime, et sel päeval palju geomeetriat pildile jäi, .. ikkagi jõe ääres ... ja peegeldused.  

 Teel koju põikasin sisse ka Kurtnasse, kust samuti Keila jõgi läbi voolab.

Nädalavahetusel Kagu-Eestis

 Paari nädala eest tekkis mõte liikuda Kagu-Eestisse, eelkõige Rõuge kanti, kust plaanisime üle vaadata pesapuu, ööbikuoru, vesioinad ja muu sealkandi vaatamisväärsused, kuna nii mõnigi meie seltskonnast ei olnud varem sinna sattunud. 

 Kuna minu laupäeva hommikupoolik oli eelnevalt juba sisustatud, siis hakkasime Tallinnast liikuma alles kella neljast peale lõunat. Sellele vaatamata jõudsime Rõugesse just päikeseloojangu hetkeks, et seda pesapuu korvist nautida.

 Teadsime, et sealsamas pesapuu ligi on ka vesioinad. 

Käisime ära ka vesioina juures

õigemini kahe vesioina. 

 Ööbikuoru matkaraja jaoks kiskus juba pimedaks, vaatasime vaid raja üle ... eks jääb järgmiseks korraks. Pesapuu aga säras juba tuledes.

 Kõrguse kartjatele ei ole pesapuu parim paik ronimiseks, sest nii pesade põhjad kui trepid paistavad korralikult läbi. :)

 Väikeses kohas nii palju vaatamis ... ka Eesti Ema monument asub Rõuges.

 Pühapäeval Võru poole liikudes läbisime ka Kanepi aleviku, 

 mille servast leidsime kanepi labürindi ... milline tore idee :)

 Kõik, kes elevile nüüd nende piltide peale läksid, rahunege maha ... tegemist siiski vaid tööstusliku kanepiga. :) 

Võru ....khmmm ... kuidas seda nüüd viisakalt öelda?

 Võru on minu jaoks enda peaväljaku ära rikkunud ... 

 minu jaoks ei piisa sellest, kui terve väljak võru moodi asju täis toppida.  

Üksikud detailid on ju põnevad, kuid kui kogu kompotti vaadata, siis on vaid üks tohuvabohu ... kui Rakvere peaväljak mulle oma kiiksuga meeldib, siis võru peaväljak ajab mind segadusse ja õlgu kehitama. 

 Ainus mis mulle selle juures meeldis, olid need tänavalaternad ... ka neist üksi oleks võru sümbolina piisanud ... ja muidugi meeldis mulle, et peaväljaku äärde jäi Jüri tänav. ;)

 Kiikasime ka Tamula järve äärde

 ja püüdsime üles leida Navitrolla maalingutega majad.

 Ega see ei olnudki lihtne ettevõtmine. 

 Kohalikelt teed küsides suunati meid siia ja sinna. 

 Igas osutatud suunas me ka ühe maja muidugi leidsime, algselt otsisime aga seda kaelkirjakuga maja, mille leidsime viimasena. Ega kohalikud elanikud ei olegi nii väga kursis, kus need majad kõik asuvad. :)

 Võru peaväljakul jäi infotablool silma ka Lasva veetorni galerii, kus asub musikaalne trepp. Ei ole sellest kohast enne midagi kuulnud, aga kõrvalepõige tasus ära. Päris tore oli seal trepil helidega mängida .. soovitan soojalt ise üle see paik vaadata.

 Teel Peipsi äärde põikasime sisse ka Mooste mõisa juurde, kus veidi jalgu sirutasime.

 Peipsi äär oli lõppsihtmärgiks sibulate pärast. ... no kui aus olla, siis ostsin Varnja külast vaid ühe  sibulavaniku ja veidi küüslauku ... aga asi seegi. :)

Alatskivis kinnitasime ühes pubis oma keha ja algaski sõit kodupoole. Oli tore nädalavahetus.