14 oktoober 2016

Ordukatega Meenikunno rabas

Seekord oli siis väljasõit ordukatega Põlvamaale. Neljakesi me Põlvas Pesa hotelli restoranis kokku saime, Helen pidi liituma meiega hiljem. Esimene peatuspaik oli Võhandu jõe ürgorus Süvahavval, kus ma kord ise varem olen viibinud. Teiste jaoks oli see aga esmakordne paiga avastamine. Aga on ikka kaunis koht küll ... väärib ka korduvat külastamist.
Edasi liikusime Süvahavva villavabriku juurde, kus Viia vesiveski hooned pilku köitsid.
Ehkki kohalikku villavabrikusse meid ei lastud ... väidetavalt on vaja, vaatamata meie ootamatule sinnasattumisele, eelregistreerida enda külastus varakult ... meie seda ei teinud ja nii pidime omal käel niisama ümbrust avastama ...
Sügisvärvid olid mõnusad.
Modernne külaelu ... tekitas vaid mõtteid, et kas kõik on ikka suutelised häda korral kohe õige ukse valima ;)
Üldiselt ordukad liiguvad ringi nagu bossid, ... jala ei käi ja vette ei joo ... :)
mitte, et see vajalik oleks olnud, aga kuna kogunesime sinna mitmest eri suunast, siis liikusimegi ringi neljakesi kolme autoga :P
Edasi otsisime tee peal ühe geoaarde üles 
ja järgmine peatus oligi Uku koopa juures, 
kus liivakivipaljandi seinad olid loodusliku graafikaga kaetud.
Ööbimiseks rentisime endale Päikeseloojangu metsamaja Meenikunno raba serval, kus vaade rõdult oli imeilus.
Sügisvärvid maja ümber ja hõre metsaalune, 
kus oli hea triipe vedada, 
mõnusad metsarajad ...
Vaatamata pisut vihmasemale ilmale nautisime loodust
kütsime ahju ja kinnitasime koos keha.
Enne pimeduse saabumist jõudis kohale ka Helen oma "autojuhiga". Plõksisime hiliste tundideni pilte teha  ... mina muidugi vähem, kuna avastasin ühel hetkel, et minu vana kaamera aku ei ole väga vastupidav enam ... vaid 1 pulk oli järgi jäänud ja selle otsustasin hoida hommikuks, kuna laadijat kaasas ju ei olnud. :) Nii aitasin teistel valgusmaalinguid teha ja vehklesin ringi lampide ja säraküünaldega. ;)
Peale hilist ärkamist soojas majas ja keha kinnitamist, kolisime oma majakesest välja ja valmistusime rappa minekuks ...  viimased vaated meie ilusast öömajast ja ümbrusest.
Raba ääres avastasime ka ühe üksiku peigmehe pruudikimbuga, kes fotograafi saatel seal ringi liikus ...
Meenikunno raba on üks neist rabadest, kuhu ma veel ise kunagi sattunud ei ole ... nüüd on see valge laik ka kaardilt kadunud. :)
Üksik roosikimbuga peigmees seisis ikka veel Kamarusjärve ääres, justkui oleks ta sinna unustatud ... 
Kogusime mõned fototõendid, lasime endast mööda suure seltskonna välisturiste ja liikusime edasi
Keskmise Suujärve äärde.
Veidi rabailu
ja kauneid kunste ...
ja olimegi Suure Suujärve ääres, kust Ingridi ja Lembitu poolt kunagi varem jäädvustatud ronti otsisime.
Me ei saanud seal kaua olla, kui meile jõudis järele see pulmaliste seltskond, kes palus väga viisakalt meil võimalusel see sild nende tseremoonia jaoks vabastada.
Loodus on küll kõigi jaoks, kuid mis meil sai teiste õnne vastu olla, eriti kui ilusasti palutakse ...
Nii eemaldusimegi  ja jätkasime oma matka laudteel.
Graafika
ja sügisvärvid
ning varsti olimegi teises raba servas, kus vaatetorni sai ronida.
Esimene asi, mida ma tornist alla vaadates märkasin oli süda, mille olid tahtmatult metsa alla moodustanud välisturistid, keda rabaga tutvuma oli toodud.
Vaated kõrgelt ülalt nii raba poole
kui ka metsa alla.
Liikusime tagasi parkla poole, 
et edasi ümbrust avastama minna.
Tee põrguhaua juurde oli ääristatud
toredate puuskulptuuridega. 
Tee möödus ka süngest Iti-Kusti metsast
kuniks jõudsime Ilumetsa meteoriidikraatrini, millele rahvasuu on pannud nimeks Põrguhaud.
Veidi tiirutamist metsa all
 ja viimane peatuspaik oli Rebasemäe allika juures.
Allika ilu me näha ei saanud, kuna allika veekiht oli kaetud kerge õlikihiga, mis kattis üsna laia pinda. Meile jäi veidi arusaamatuks, kuidas selline reostus tekkinud on ... 
aga sealsamas ligi oli ka silmailu ... roheline metsaalune
ja habetunud puud.
Teel kodupoole möödusime Nohipalu Valgjärvest, mis oma vävidega kutsus taas peatust tegema.
Selle nädalavahetuse kohta võin vaid seda öelda, et ehkki ma algul veidi pelgasin teise Eestimaa otsa sõitmist, kuna väidetavalt ei pidavat Meenikunno raba kaunimate hulka kuuluma ... ehkki ilm ei olnud kõige meeldivam,  ... ehkki minu kaamera on endiselt remondis ... olen ma siiski väga rahul, et see rabaöö üritus teoks sai ... oli kosutav nädalavahetus toredate sõpradega. Tänud teile! Ja kadestage need, kes kaasa ei saanud tulla ...:)

11 kommentaari:

  1. Eks neil oligi kahju kindla peale, ega haige olla pole ju mõnus, rääkimata toredast retkest ilma jäämine! Lohutame puudujaid - edaspidi hoidke tervist ja siis matkame koos kaunites paikades ja teeme pilti ja kunsti, eks!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Eks ta nii ongi :D ma lihtsalt lisasin selle lause lõppu õrritamiseks :)

      Kustuta
  2. Mõnus galerii :) Ja kuulun ma ka nende hulka, kes natuke kadestavad, et vahva koht veel vahvamate sellide seltsis nägemata-kogemata jäi :) Aga ehk on siis see võimalus mingis mahus veel kunagi ees ootamas :) Siit saab kinnitust, et paik on vahemaid ja mud igati väärt ;)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Nojah, kunagi ei tea kuhu rajad meid viivad ... Raba ise oli nagu raba ikka, ... ei olnud väga eriline, seevastu ümbritsev loodus avaldas muljet :D

      Kustuta
  3. Upsalalla ... muud ikka, mitte mud :)

    VastaKustuta
  4. Mina igal juhul olen küll kurb.
    Pole enam minu ajad, eks ma lepin piltide ja juttudega...
    Teie aga olge rõõmsad ja toimekad edasi.
    Minu lemmikud fotodest on graafilised lehed! :D
    Anne.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Pole hullu, tore kui viitsid meiega ka virtuaalselt neid trippe kaasa teha ... jääd küll ilma ehedast emotsioonist, kuid ehk suudavad me pildid osagi sellest edasi anda :D

      Kustuta
  5. Värve küll ja veel! Väga ilusad sügispuude read ja need kuldsed kased. Meelde jäi ka see graafiline jooistega pilt liivapaljandikul. Ühesõnaga, nautisin:)

    VastaKustuta
  6. Tore jutt ja head ning ilusad pildid äratasid huvi, et järgmisel aastal see retk ette võtta. AaWe

    VastaKustuta