Eelmisel kuul, minu nädalasel puhkusel, võtsin plaani minna varahommikul Seli rappa ...
ikka selleks, et hommikuudu ja päikesetõusu nautida.
Kella kolmese äratuse tõttu läksin varakult kella kümne paiku õhtul magama ...
ja nagu ikka, sel ainsal õhtul, kui vaja varakult magama jääda, osutusin ma kõigile vajalikuks ... olin just unne suikumas, kui sain telefonikõne, seejärel plõnniti fb messengeris ... no ei lasta magada ... ;)
Aga poole viie paiku hommikul ma siis seal rabas olin ... üksi ... lootes midagi vaimustavat pildile püüda ...
Nagu ikka sellistel juhtudel, läheb kõik teisiti kui plaanitud ... hilisõhtul sadas vihma, ning hommikulgi oli veel pilves, mis ei lasknud udul tekkida ja päikesel end näidata ...
Aga mis mul sellest, ... olin imeilusa looduse keskel, ning peale paaritunnist rabas viibimist, mustikate ja murakate söömist, kui hakkasin rabast välja liikuma, tuli päike pilvede vahelt piiluma, ... justkui irvitades mu üle ... :D
Vaatamata varasele ärkamisele ja ebaõnnele olin ma üldiselt hommikuga rahul .... see rahu, mis rabas valitseb ... see vaikus ... selle nimel olen teinekordki valmis varakult ärkama .
Kell oli varajane veel ning seetõttu otsustasin sealsamas Vahesaare järve ääres autos silma looja lasta ... selle liblika valvsa pilgu all ;) Paar tundi hiljem, kui olin veidi virgem, liikusin edasi Kilplaste külla. Olen Tartu poole liikudes korduvalt mõelnud selle paiga külastuse peale, .. nüüd jäi see mitte väga kaugele mu liikumise trajektoorist ja nii sinna suuna võtsingi.
Tee peal endamisi veel mõtlesin, et hea asja nimel pole kahju ka veidi piletiraha välja käia. Tegelik olukord oli masendavam kui ette kujutasin. Parkla juures oli see kahekorruseline kemmerg, mida põnevusega uurisin ... ja see oli ka peaaegu ainus asi, mis silmale rõõmu pakkus.
Veidi eemal leidsin ka Kilplaste nõukoja hoone. Mäherdune pettumus ... mitte kedagi kusagil liikumas ei olnud, uksed kõik suletud. Olin enda vaimusilmas kujutanud seda nõukoja hoonet kõrgemana ... osaliselt oli küll ümbrus niidetud, kuid nendest kahest puidust kilplasekujust, mida seal nägin,
on mõlemad kujud nõgestest välja rohida tõesti liigne luksus. Nõukoja tagumise ukse pealt leidsin ka sildi, et Nõukoja hoones asuvasse muuseumi pääsemiseks tuleb mul minna kusagile ja kellegagi kokku leppida, et mulle elamusretk korraldataks või siis eelnevalt oleks tulnud neti kaudu see kokku leppida ... turistina oli see minu jaoks arusaamatu ... ei hakanud ma enam kusagile minema ... kehitasin õlgu ja liikusin edasi ... olin rahul, et vähemasti kemmergut uurida sain ... Kui nüüd küsida, kas mulle meeldis või kas soovitaksin seda kohta ... eip ... kui Sul ei ole vaja mööda sõita sellest kohast, siis eraldi suure maantee pealt ära pöörates 14 km sõita, on liigne luksus ja raisatud aeg. Oodatud elamused jäid saamata. Mulle tundus, et see teemapark on pooleli jäänud ja omanikel ei ole plaaniski seda lõpetada ...
Tahtsin oma silmaga üle vaadata ka Äntu värvilised järved. Selleks ajaks kui oma auto Valgejärve juurde parklasse parkisin, oli päike välja tulnud. Valgejärve äärde oli ehitatud korralik ujumise sild ... päästerõngastega ja puha ... Järve vesi nüüd päris valge ka ei paistnud ... oli küll selge ja ujuma meelitav aga mitte valge ... nii ei osanudki ma seda kaadrisse püüda. Rohelise järve ääres otsisin seda rohekat tooni, mille järgi ta nime sai ... eredas päikeses tundus ainus roheline toon olevat see rohu peegeldus järvevees. Ka selle kaadri vetikatest roheka veega sain pilti püüda alles tagasiteel, kui valgusolud olid veidi muutunud.
Sinijärv ... hmmm, kas järvedele nimed andis tõesti mõni purjus värvipime kunstnik? Jah, oli veidi sellist kergelt sinakas rohekat tooni alasid ... aga sinine ... no way! Loodus aga oli ilus ja nii matkasin mööda matkarada ümber selle järve.
Edasi liikudes ning erinevate nurkade alt järve vaadates leidsin sealt igasuguseid värve ... kollakasroheline ...
teise külje alt vaadates leidsin tõesti ka kergelt sinaka tooni üles ... aga seda oli vaid ühes järve nurgas.
Püüdsin ka kiile pildile püüda ... tulemuseks sain "kunsti" :)
Paistis, et ka see järv oli populaarne paik ujumiseks,
Tagasi auto poole sammudes hakkas tibama vihma ... viimased kaadrid, viimased pilgud ja olgugi, et ma ei leidnud neid õigeid värve, mida lootsin seal näha, oli see sellegipoolest üks tore ja värviline paik, mõnusa matkarajaga ... soovitan külastada. :)
Kogu seda päeva kokku võttes ei oskagi midagi muud tarka kosta ... küllap oli kõiges selles süüdi 13. kuupäev, et kõik veidi nihu läks ... ei olnud hommikuudu ja päikesetõusu rabas, kilplaste küla valmistas pettumuse, Äntu järvede värvipalett ei vastanud tegelikkusele ... ja lõpuks ... Rakvere Spa veekesksus tekitas üle tüki aja suure pettumuse ... aga tegelikult jäin ma päevaga rahule ... oli mõnus kosutav päev looduses, mis lõppes saunatamisega Spas. :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar