Minu hetked ...: Jalutuskäik nostalgia radadel

Kohilas käies oli mul poolteist tundi vaba aega ja nii otsustasingi liikuda veidi nostalgia radadel.

See alevi keskelt mõisani viiv pärnaallee on seal olnud nii palju aastaid kui ma mäletan.

Omavahelises vestluses nimetatakse seda mõisa ka vabriku mõisaks. Küllap seetõttu, et Kohilas on olemas ka teine mõis - Tohisoo mõis. Minu mäletamist mööda on mõisahoonet kasutatud mitmet moodi. Omal ajal oli seal vabriku kontor, siis jällegi klubiruumid, kus pidusid korraldati. Veel olid mõisahoones kaupluse ruumid ning mingi aeg oli mõis täielikult tühi, kuniks viimased mõisa omanikud teda taas renoveerima hakkasid. Täna tegutseb mõisahoones Kohila Mõisakool. Mind seob selle mõisahoonega niipalju, et ka minu vanaema kartulikelder asus mõisa all ruumides ... oi milliseid õudusjutte nende keldrite kohta omal ajal räägiti .. :)

Üks mõisa kõrvalhoonetest, mida tema kuju tõttu kutsuti ka vinkelmajaks, on tänaseks maha jäetud. Omal ajal oli see hoone asustatud elanikega ning sellest möödus meie koolitee ...

nagu ka sellest teisest mõisa abihoonest, kus elas mingil ajal ka meie klassijuhataja. Peale põlengut jäi see hoone looduse meelevalda ... ei ole teda enam parandatud, kuid ka maha ei ole lõhutud ...

Kohila Sovhoosi söökla ... või pigem see, mis temast järele on jäänud. Mäletan veel seda tüüpilist söökla lõhna ajast, mil seal vahest lõunat söömas käisime ... esimesena meenub hakklihakaste kartuliga ja paks kissell ... Sellist paksuks keedetud kisselli, mis peaaegu tornis seisis, ning millele oli peale kallatud piim, sain seal sööklas esimest korda ... ega ei meenu ka, et oleksin kunagi hiljem kusagil mujal saanud ;) ... aga toidud olid söödavad ... ajad olid lihtsalt teised ... :)

Ma ei mäleta, et meil väga palju oleks piima poest ostetud. Meie piim osteti sovhoosi sööklast, kuhu see toodi otse laudast. Kolmeliitrise mannergu õigeks ajaks söökla küljeukse juurde toimetamine ning koju tassimine oli meie - laste ülesanne. Hiljem sai piima siit eest parempoolsest uksest. Aga piim oli hea ... nii rammus, et enne piima jooma hakkamist kooriti kohvi tarbeks mannergult koor pealt ära. :)

Otse söökla kõrval oli sovhoosi aiand, mille väravas kasvas paradiisiõunapuu. Käisime neilt puudelt kompoti tarbeks õunu korjamas ... neid oli ka niisama tore süüa. Tore on tõdeda, et vana tuttav puu on alles ning meenutuseks sõin ka ära mõned õunad.

Sovhoosi aiand oli meile omal ajal justkui teiseks koduks ... viibisime seal sageli, kuna seal töötas meie ema ... tore oli ju vahest abiks olla ... tomateid ja kurke korjata, taimi kasta ... või palju me seal ikka abistasime ... eks veetsime aega ja sõime seda, mis taimede küljest noppisime ... eks vahest pisut ikka abiks ka olime ... no ja viibisime siis ju korralikult ema silme all ... ei teinud lollusi ... ;)

Maja, mille kolmanda korruse korteris elasime suure osa meie lapsepõlvest ... sõbrad .. mängukaaslased ... kõik tiirles selle paiga ümber ...

Maja nurga juurest viib veel üks tee alevi keskuse poole, tol ajal ei olnud vaid siin neil põldudel ühtegi maja ega ka neid puid ... need olid sovhoosi aiandi põllud ...

Omal ajal rajati maja taha aiamaa lapid iga korteri tarbeks ning seal pidime sageli peenraid rohima ...

Sovhoosi tankla oli ainus koht kütuse tankimiseks ... neile, kel oli õnn omada autot või mootoratast ...

Sovhoosi töökoda, kus remonditi kogu liikuv tehnika.

Mingil ajal ehitas sovhoos tehnika remontimiseks uue töökoja koos kontoriruumidega. Kuna meil oli keskkoolis võimalik lisaks õppetööle omandada ka traktoristi paberid, siis siin hoovil sai tunde sõidupraktikat tehtud. Täna on siin töökoja ruumides end sisse seadnud ehitusmaterjalide kauplus ning ka firma Bong, kes valmistab kirjaümbrikuid ning postipakendeid.

Märkasin taevas võimsaid pilvi ... oli oht saada mõne hetke pärast paar tiba vihma.

Vanadel lehmalautadel on uute omanike käes hästi läinud. Nendes ei kasvatata küll enam karja, kuid vähemalt on hooneid vuntsitud ja mingi tegevus nendes toimub.

Sama hästi ei ole läinud punkerlaol, kus vilja hoiti

ning viljakuivatil.

Peale loomapidamise lõpetamist seisid ka sigala hooned aastaid tühjana, kuniks omanikud müüsid kogu metallist sisustuse vanarauaks ... ühel hetkel lõigati betoonpõrandate küljest lahti puurid ja edasi mingi aja pärast lammutati ka hooned ...

Kusagil aga tehti kogu selle planeerimise juures vist mingi viga ... kõik see asi jäi sinna pooleli, nagu ta täna on ... pooleldi võssa kasvanud betoonpind täis ohhtlikke aukusid ja prahikuhjasid ... tõeline oht neile, kes seal niisama uitamas käivad .. ja jälgede järgi neid seal jagub ...

Miks ma pööran niipalju tähelepanu mingile sigalale... siin töötas aastaid elektrikuna me isa ja meie vendadega käisime seal suvel siis taskuraha teenimas ... puhasatasime ja värvisime aknaid, ventilatsioonitorusid ning uksi ... oli palju toredaid hetki. :) Mingil hetkel tundus mulle, et tunnen taas seda sigala läga lõhna ... võibolla ka see vaid tundus mulle nii ... ;)

Vana niinimetatud sigala sild üle Keila jõe on samuti aastaid tagasi uue kuue saanud.

Lonkisin ringi,

vaatasin saabunud sügisemärke

ning jõudsin ringiga keldri juurde, kus omal ajal hoiti sovhoosi põldudelt kogutud köögiviljasid. Täna on ta eraomandis ning tundub, et täiesti kasutuses.

Uus uhke puhkekompleks rajati sovhoosi/ kolhoosi lõpuaastatel. Päris plaanitult ta käiku ei läinudki, ehkki osasid ruume sellest kompleksist mingil ajal siiski kasutati ... ja nii see kummituslik hoone seal seisab ...

otse vana elumaja vastas teisel pool teed.

Kohila sovhoosi uhke kivist silt kontorihoone juurde telliti minu mäletamist mööda kohalikust kivitöökojast, kus ka hauakivisid valmistati. See sai nii uhke, et isegi peale seda, kui sovhoos juba kolhoosiks muutus, ei vahetatud seda enam välja.

Kontorihoone põles maha 2007. aastal ning seda enam ei taastatud .. sellest on säilinud vaid mälestus.

Paljud Kohila elanikud teavad seda silda jõe peal ning paljud ehk mäletavad ka siin pildil nende esimeste puude juures kunagi lebanud puupalki, mis meenutas lamava naise kuju ... :)