Pühapäev Viru rabas

 Pühapäev algas imeilusasti. Päike säras, lund oli rohkesti, soojas toas oli hommikukohvi (no pigem siis juba lõunakohvi) mõnus nautida. Mõtlesin algselt, et korrastan ära oma laupäevased pildid, mis ma üle tüki aja suutsin kaamerasse püüda. Pilk jäi aga ekslema akna ja arvutiekraani vahele. No ei saanud süveneda, kuna imeilus ilm nõudis oma. Lõpuks otsustasingi end kubujussiks mässida ning kusagile loodusesse minna. Et kõik tüüpilised linnainimese kohad (Keila Joa, Jägala juga jne) ei pakkunud pinget, siis kaalusin mõttes sobilike rabasid. Et seltsis segasem, otsustasin kellegi endaga kaasa meelitada. Oli küll puhkepäev ning enamus kindasti perega aega veetmas, sellegipoolest vedas mul kohe esimese kõnega ja Karin oli  valmis minuga liituma.  

 Raba parklas oli tunne, et saabume vist nn. laulupeole, sest autosid oli parklas rohkesti. Sellegipoolest ei lasknud me end heidutada ja nii me sammud rappa seadsime. Esimesed sammud puude all tõid meid kohe muinasjutulisse talvisesse metsa.

 Ülemisel pildil siis tüüpiline kohustuslik Viru raba pilt. Selle puu ja saarekese tunneb vist igaüks pildilt ära, kes seal rabas korragi on käinud ;)

 Päike kuldas ümbrust ning külmagi oli parasjagu, nii 10 miinuskraadi jagu. Kergelt näpistas kuid ei teinud liiga ...

 Lisaks jalutajatele, keda oli seal murdu, leidus ka suusatajaid ... kes õnneks vastavalt hoiatussiltidele liikusid samuti vaid teeraja peal ja ei jätnud ümbritsevasse lumme oma jälgi. 

 Minu jaoks oli suureks üllatuseks, et tagumisest parklast vaatetornini liikumise laudtee oli üpris lai ehitatud. Umbes aasta tagasi oli vaid eesmisest parklast tornini rada uuendatud, kuid seda ikka kahe laua laiuse rajaga.

 Tagumine matkarada oli aga rajatud nii lai, et seal saab lumevabal ajal vabalt ratastooliga liikuda. Isegi torni esimesele korrusele viis keerduv kaldtee, seega kõik võimalused loodud ka puuetega inimestele. Vaid torni esimest ja teist korrust ühendas trepp. Selles osas on rõõm tõdeda, et ka meil on sellistele pisiasjadele hakatud rohkem tähelepanu pöörama ... :)

 See lai tee ja turvaline torn meelitab muidugi ligi ka suuremat külastajate hulka, mistõttu minu jaoks ei ole see raba kõige kutsuvam, kuid sellegipoolest on see hea turvaline paik, kuhu minna tuttavatega, kes kunagi varem rabas ei ole käinud ja seetõttu sinna minna pelgavad ... 

 Kui rappa minnes pidime kogu aeg vaatama selja taha, lootuses leida laskuva päikese kiirtes midagi kaunist jäädvustamiseks, siis rabast hiljem välja minnes oli vastupidi. Taas vaatasime seljataha, kuna päikese loojangule vastupidises suunas maalis loojang taeva kaunimatesse värvidesse ...siinkohal rakendus siis Murphy seadus ;)

 Laskuv päike muutis iga hetkega ümbruse järjest enam kuldkollaseks ... 

 Mingil hetkel tundsime, et välistemperatuur on langenud ja külmapügalad suurenenud.

 Külm hakkas põski ja nina näpistama ...

 Leidsime et on aeg tagasiteele asuda.

 Parklas selgus, et tõepoolest, olidki külmakraadid langenud -14 kraadi peale. Suurel maanteel kodu poole sõites nautisime veel teeäärseid vaateid, kus udu kattis triipudena ümbrust. Tänud Karin, et viitsisid minuga kaasa tulla. Lihtsalt üks suurepärane pühapäev oli see ...