10 märts 2013

Sindikatega liikvel

 
Sedakorda olid siis põhjuse andjad Sindikad Helen ja Helle, kes hõikusid OO seinal, et plaanivad nädalavahetusel külastada Keila-Juga. 
 Et mul oli just ilma plaanideta laupäev ja ilma tõotas ka ilusat, lõin nendega punti. Olles veidi aega seal uudistanud ülalt seda juga, mis öö jooksul oli alla sadanud lume poolt veidi ära lörtsitud, liitusid meiega sinna  juba veidi varem kohale saabunud Ilmar, Katrin ja Max. Lisan kohe siia ka, et Maxist siia kandesse pilte ei tule, kuna ta on väärt eraldi kannet koos piltidega. :)
 Olles küll selle talve jooksul juba mitmes kord seal joal, uudistasin sellegipoolest sinna jääkardina taha, ning püüdsin kinni ka ühe panoraami purikaseina taga langevast veevoolust. 
Tegime ringi ka Keila joa mõisa juurde, mida nüüd aktiivselt restaureeritakse. Usun, et tulemus peale restaureerimist saab tore olema, sest juba praegugi on ta juba silmatorkav värvilaik ümbritsevas looduses (võid märgata teda esimesel pildil). Hakkasime just tagasi liikuma autode poole, et edasi Treppoja juurde sõita kui korraga sain nagu külma vett kaela... üks vene numbrimärkidega Niva, mis seal parklas seisis, kandis nüüd Chevrolet logosid ... noh, nii mõnigi teab, et mu eelmine sõiduvahend oli just Chevrolet, mida pidasin ameerika autoks ...  nüüd korraga on nad venelastega kampa löönud ja meisterdavad Nivasid ... usun, et see oli minu viimane seda marki auto ... ;)
Et treppojal vesi pulbitses ja kohises ... kuid seda vaid paksu lumekatte all, siis võtsime edasi suuna Paldiskisse poolsaare tippu tuletorni juurde. Jääklimbisupp, mis vaateplatvormi all meres õõtsus ja laisalt lainetas, tekitas kerge ebamugavustunde küll seal lõikavalt külmas tuules ...
 Käisime vaatamas ka mere ääres veidi enne majakat, kohas kus sageli seisab tee ääres autosid, ning kuhu viib üks jalgrada. Olen korduvalt mõeld, mis seal on ning seekord oli võimalust siis seda lähemalt uudistada. 
 Selgus, et alles eelmine aasta oli sinna rajatud korralik trepp, mis alla mere äärde viis. 

 Mere äär oli kui kalliskividega kaetud. Külmunud jäätükid päikese käes säramas ja sillerdamas. Ka mere peale vaadates võis silmata üksikuid jääkilde, mis seal signaalmärkidena sirasid ...



















Paesein aga oli paiguti kaetud sinakasrohekate jääpurikatega, nagu oleks seal tegemist liustikujääga. Usun, et lähen sinna kunagi põnevate ilmastikuoludega veel hulkuma ...

Enne einestamist Paldiski Peetri pizzas käisime veel korra mere ääres seal sadama ligi, kus suured tollitsooni platsid. Sadamas oli parasjagu taas suur hulk Hondasid, ootamas poodidesse jõudmist.  
Parkisime lahtise väravaga platsile, kuhu varemgi olen autoga sõitnud. Naastes autoda juurde avastasime korraga ka hoiatuse, plahvatustööde kohta ... seekord läks siis õnneks .. ju puhkepäeva töttu :)
Seal ühe puu võras istus üks vares, kes meenutas kohe eelmise aasta looduse aastafotot. Noh, tegin siis ka oma plagiaadi. Kuna ma ei olnud seda võsa mitmeid päevi välja valinud ja seetõttu polnud valgus ka midagi erilist ... ka vares istus seal juba varem, mitte ei võtnud aukohta sisse viimasel hetkel ... siis ei saanud ma midagi vapustavat ... :) 
 Veel pilk kütusetsisternidele sadamaas  
 ja liikusimegi oma viimasesse sihtpunkti - Klooga aedlinna. Ehkki sinna on nüüd ehitatud ka uuemaid maju, või siis renoveeritud vanu, nägime seal ka vanu nõukaajast pärit hooneid. Et kippus juba hämaraks, tegime kiired pildid sellest kõige efektsemast hoonest.
 Oli kena päev. Tänud Sindikatele, kes hea idee välja käisid ning pakkusid võimalust koos seda päeva sisustada. 

3 kommentaari:

  1. Paeseinapilt on nii põnev! Tore päev olnud!

    VastaKustuta
  2. Aitäh põhjaliku ülevaate eest, oleks nagu ise kohal käinud :) Kenasti illustreeritud ka veel ;)

    VastaKustuta