Minu hetked ...

 Peale vastiku ilmaga laupäeva oli pühapäev täpselt selline päev, kui tekkis tahtmine veidi ringi liikuda. Võtsime suuna Noarootsi Österby sadamamuulile. Lootsime kohata vaikust mere ääres, kuid sattusime hoopis mingile suuremale kalameeste kogunemisele.

 Nagu laulupidu ... ütles üks tuttav selle vaatepildi kohta. :)  Aga oli ikka mass, mis selle ühe pisikese basseini ümber kogunenud oli.
Need Noarootsi pisikesed külad on ka omamoodi toredad. Alumisel pildil Österby pritsimaja.

 Liikusime ühe linnuvaatlustorni poole, kui avastasime tee äärest puude vahelt mudaseks tallutud maapinna, kus üksikud lehmad mudas patseerisid. Kahtlaselt mudane oli kogu see olemine ...

 Linnuvaatlustornis linde me muidugi ei näinud. Seevastu kuulsime vee ääres palju lärmakaid laukusid ehk vesikanu. Seal roostikus nad lärmasid nagu oleksid suguvõsa kokkutulekule saabunud. Eemalt võis neid ka silmata, aga nii ligidale nad ei tulnud, et neist mõnda korralikumat kaadrit oleks saanud teha ehkki hiilisin seal puude varjus tükk aega. Kahjuks ei olnud mul seekord aega pikemalt sinna vaatlema jääda, kuna ülejäänud seltskond kiirustas edasi liikuma.

 Tee ääres nägime ka uhket kahekorruselist häärberit ... looduskaunis kohas ... :)

 Edasi liikusime mere ääres veel ühe linnuvaatlustorni juurde, kuhu pääsemine oli üsna vesine. Targemad linnuvaatlejad, kelle hulka meie ei kuulunud, liikusid ringi kummikutes, binoklid kaelas rippumas. Seal metsa vahel kõrkjatega osaliselt kaetud veekogu juures oli omamoodi lärm, mida me ei osanudki "koju ajada". Tundus kangesti sedamoodi, et konnad massilisi kevadisi pulmapidusid peavad aga võin ka eksida. igatahes linnulaulu moodi see väga ei kõlanud.

 Ühe suurema loodushuviliste bussi sabas, kes ootamatult me ette sattus, jõlkudes jõudsime ka mingi looduskeskuse juurde, kus see bussiseltskond hakkas meie saabudes õnneks lahkuma. Ärge mult täpset asukohta küsige, kuna ma ei olnud seekord kaardilugeja. Usun et kui saan mahti näpuga kaardil järge vedada, suudan ka oma asukohad paika saada. ;)
Seal oli üks tore kuts, kes meid nähes arvas, et uued mängukaaslased tulid. Kuna me talle roigast ei loopinud  siis arvas ta, et meile meeldiks kui ta toob merest välja ühe suurema kivi, mida me saaksime siis tagasi vette visata :)  Et mul elusate lindudega kohe kuidagi ei vedanud, siis jäädvustasin ühe kohaliku linnu kaadrisse. See oli õnneks selline vaikne ja rahulik...

 Tee viis meid läbi ka Haapsalust, kus keha kinnitasime, raudteejaama juures mõned pildid tegime ...

 Millegipärast olen sattunud viimasel ajal palju sellistesse kohtadesse, millest olen teadlik või kust olen isegi korduvalt mööda sõitnud, kuid kunagi ei ole seal ise hoogu maha võtnud ning pole mahti olnud ka pilte endale teha. Nii on lugu ka Haapsalu raudteejaamaga ...

 Ning samuti Ungru mõisa varemed ... Kõigil või peaaegu kõigil on ju sellest pilte, mina aga olen kogu aeg sellest kuidagi mööda sattunud ... seetõttu oligi see Ungru mõus meie tegelik sihtpunkt sel pühapäevasel tripil. Aga need varemed olid efektsed ja tekitasid soovi sinna kunagi veel tagasi minna ...