Tivoli

Tivoli mere ääres  hakkab silma juba eemalt. Mõtlesime ka laupäeval ilusa ilma puhul selle vaaterattaga tiiru kõrgustes teha ning vaadata linna linnulennult. Esimene üllatus meie mugavas kaardiga maksmise ühiskonnas oli see, et kassades sai piletit osta vaid sularaha eest. Seega sammud lähima Statoili sularahaaparaadi juurde ... ja kui keegi plaanib seda Tivolit samuti külastada, siis minu soovitus - võtke raha hulgi kaasa ... hinnad seal lihtsalt ei näe ette pisikesi kulutusi. 

 Kassapidajaga suheldes oli loomulik, et suutsime end inglise keeles arusaadavaks teha, sest tema eesti keelt lihtsalt ei rääkinud ... Ka selles polnud miskit imelikku, et ta kassas piletite müümise vahepeal seal kohvi jõi ja suitsu kimus ... no ikka juhtub ...  ;)

 Esimene tiir õhus oli minu jaoks ootamatult ehmatav. Ei teagi kohe kas tingituna sellest, et pole eriti tivolites käija või seetõttu, et istekorvi serv oli väga madal ja korv tundus mulle veidi ebaturvaline ... eks ma vist tegelikkuses kujutasin esimese hirmuga asja koledamana ette kui see tegelikkuses oli  :)

 Aga nagu mu kaaslased märkisid, et minu meetod esimese ringi ajal - hoida keskmisest postist kinni hoida, see muutis ka nende oleku märgatavalt turvalisemaks ;)
Tegelikult ega see sõit nii hull polnudki, .. teine ring läks juba ludinal ja siis suutsin juba sõidu pealt isegi mõned klõpsud linnast teha. Kokku tegime täpselt 5 ringi - 1 ring iga euro eest, kuna pileti hinnaks oli 5 eurot. Jõhker hind siiski ... krooni ajal ei oleks 78 kroonise piletiga pähegi tulnud sõitma minna, ja see ei olnud veel kõige kallim atraktsioon.

 Sõiduvahendeid ja atraktsioone oli igasuguseid. Osade juures teenindasid eesti keelt kõnelevad töötajad, kuid mitmeski kohas oli tegemist siiski umbkeelsetega, kes suhtlesid vaid käteviibutuste abil. Ühe draakoni juures, kelle kõhtu said lapsed ronida pimedusse, istus üks väga räpase üldmuljega töötaja. Saan küll aru, et tema töö või tegevus seal võis ju olla määriv, samas kui eeldada, et külastajad peavad sinna samasse kõhtu ronima oma puhaste riietega, siis on küsitav, kas selline bomzi välimus on siiski taotluslik või ongi mujal maades kombeks sellise välimusega tivolis töötada...

 Saa siis aru mis riigist see tivoli meile toodi. Esimesena tekkis mõte, et rootslased, nagu need eelmisel aastal olid, kuid vaaterattalt väljumisel oli ees silt ausgang, mille poole abitööline meid käeviibutusega suunas. See peaks saksa keeles tähendama vist väljapääsu. Kas tõesti on Eestis tivolis käimiseks vajalik osata võõrkeeli, et seal hakkama saada? ... kummaline igatahes.

 Vaaterattal tiirutades nägime veel, kuidas üks aparaat, kus tiirutati samuti väga suure kiirusega õhus, korraga suitsema hakkas (selle kohta mul pilti ei ole). Ei saanud me aru, kas see oli sihilikult tekitatud adrenaliinitulva tekitav suits, või kuumenes mõni detail üle, mis sellise suitsupilve välja ajas. Usaldust see meie silmis selle aparaadi vastu ei tekitanud, isegi kui suits oleks olnud taotluslik.

 See ülemisel ja alumisel pildil olev atraktsioon tundus olevat ka kõige jõhkram ... kord pea, siis jällegi jalad taeva poole. Sellel osa tiirutajaid kilkasid rõõmust, kuid oli ka selliseid hirmunud moega lendajaid ;)

 Ullikeste püüdmiseks oli igasuguseid aparaate.Nii neid, mille robotkäega sai pehmeid karvaloomi peadpidi välja tõsta, kuid mis sageli viimasel hetkel selle loomakese sealt kombitsate vahelt lahti lasid, kui ka selliseid mündi raputamise masinaid. Seal tuli siis lasta aparaati münt, mis koos teistega seal ühe plaadi peal edasi-tagasi liikus, kuniks mõni münt alla lükatakse, mis ongi siis sinu auhind. Mida aga selle raha eest tegelikuks auhinnaks saab, seda oli raske arvata või sõltus see mõne tegelase otsusest ... igatahes üks imelik aparaat, millesse võib rõõmsalt hulgi raha panna ilma, et midagi olulist sellest muutuks ;)

 Enne aiast väljumist kiikasime ka ühte maiustuste kioskisse, kus sai osta nii suhtruvatti, kui 2,5 euri eest sokoladiga kaetud õuna, pirni, viinamarju või banaani ... kõik need paistsid ahvatlevad, kuid sinna need meist jäid. Ka suhtruvatti tehti soovijatele kohapeal.

 Ja seal kioski aknal tabas meid viimane ja parim üllatus. Kiri, mis ütles midagi, millest me hästi aru ei saanud. Eriti põnev on esimene lause. Siinkohal on sobilik tervitada Google translatorit.

Lõpetuseks mõni mõte. Päeva lõbusamaks muutmiseks on vahelduseks tore tiirutada vaaterattaga, eriti kuna neid meile nii harva siia tuuakse, aga kas selle viie kiirustava tiiru eest sobib küsida 5 eurot, see on küsitav. Samas liikus seal piisavalt huvilisi ... ju siis oli hind enamusele vastuvõetav. Lisaks võiks minu meelest  teenindav personal ja eelkõige kassapidajad osata end eesti keeles väljendada, sest kusagil ei märganud ma kirja, et lapsed ei võiks üksi ilma vanemateta seal lihtsamaid atraktsioone kasutada ja kõik ei pruugi võõrkeeli osata. Muidugi võiks teenindav personal pöörata tähelepanu oma välimuse puhtusele.
Ja viimaseks mõtteks, et tivolis kasutatavad olulised sildid ja kirjad võiks olla eesti keeles, ning enne ülesriputamist võiks need vaadata üle mõni eesti keelt oskav isik, et pärast poleks vaja piinlikkust tunda. Sooh, sai nüüd vist piisavalt neile reklaami tehtud ... peaks vist nüüd honorari neilt küsima ;)