külaskäik

 Käisin külas tuttaval, kes võttis omale kutsika ning on juba tükk aega mind oodanud külla kutsikat pildistama. Vahepeal on kutsikas juba suure koera mõõtu kasvanud ning seetõttu kutsikapiltidest eriti välja ei tulnud. Esimese hooga pidasin ülesannet mitte eriti keeruliseks. Pildistades aga avastasin, et kokku oli sattunud nii palju ebasobivaid tegureid, et enda jaoks õnnestunuks võisin lugeda vaid paari kaadrit. Esiteks oli selles koeras "elu" liiga palju võrreldes valgusega st ta rahmeldas kogu aeg ringi ja seetõttu ei olnud teda eriti kerge tabada. Teine probleem, mida teadsin juba ette, kuid lootsin et mind see ei sega oli kutsika must karv. St ükskõik kuidas sa teda ei püüa teravustada, musta liikuva karva peal teravust ikka paika ei saa. Must karvane koer on ka varem mulle peavalu teinud ja nüüd olin taas sama probleemi ees. Koera elavat loomust arvesse võttes ei tulnud ka manuaalne teravustamine kõne alla. Just seetõttu suutsin saada kutsikast vaid mõned viisakamad kaadrid, ei ühtegi suurepärast ;)

Hiljem käisime veel Vääna-Viti rannas loojangut vaatamas ...

Mesimumm tegi tööd ...

Kui ma eelmisel nädalavahetusel püüdsin neid tegelasi pildile saad, siis proovisin mis ma proovisin, midagi head sealt välja ei tulnud. Täna tegin siis uue katse :)

Vabaduse laul ... hmm

 Kõik algas ju kenasti. Kuna ma pole varasematel aastatel sellele üritusele sattunud, otsustasin nüüd kõigest sellest osa saada - ühislaulmised, fiiling ühest toredast rahvapeost, ühtekuuluvustunne jne.

Ilm oli mõnus, üritus oli tasuta, värava juures jagati tasuta pisikesi Eesti lipukesi ja valged õhupalle kirjaga "Vabaduse laul". Meie lauluväljakule saabumise ajal laulis just parasjagu Justament tuttavaid laule, mida iga eestlane unepealt oskab kaasa ümiseda ... üldse lubati kava järgi paljusid suurepäraseid muusikuid, keda ma meelsasti kuulan. Kahtlesin küll, kas see pidu on just nende esituseks parim paik, aga mis seal ikka, küllap nad valivad ka repertuaari vastava, et rahval oleks mõnus kaasa ümiseda ... kõik aga läks allamäge.  Suurepärane akordionist Kimmo Pohjonen, Iiris, norra laulja Marie Boine, Dagö, Mari Kalkun ... kõik nad laulsid mingeid soiguvaid ja uinutavaid viise, mis oleks vast sobinud kusagile folkmuusika päevadele, aga kas ka sellisele rahvaüritusele, millega peaks pidutsema ja tähistama kooslaulmistega meie Vabariigi taasiseseisvuspäeva ... selles ma kahtlen tugevalt. Nad on ju kõik omaette head muusikud ja lauljad, aga seekord oli programmi koostaja täielikult mööda pannud, andes lauljatele vabad käed enda väljendamiseks. Eks nad igaüks tahtsid näidata oma hääleulatust ja kõla, seda kõike aga oli minu jaoks seekord liiast. Viimane piisk oli see, kui Riho Sibul otsustas hea laulu - Liivimaa pastoraal - ära solkida sellega, et tegi ka sellest mingi uinutava acapella variandi, venitades laulu täiesti uude kuube, nii et vahepeal tekkis juba raskusi laulu ära tundmisega. Ainus helgem moment minu jaoks oli see, kui kell 23:02, ajal mil 20. aastat tagasi kuulutati välja Eesti Vabariigi taasiseseisvus, lasti rahva hulgast oma soovidega õhku sajad õhupallid ning laulid koos hümni. Siis tundus hetkeks, et see  üritusele tulek oli hea mõte. Seejärel aga, selle asemel et veidigi  tekitada õlg-õla tunnet isamaaliste lauludega, otsustasid korraldajad luua kohapeal ühe regilaulu, mida siis rahvas koos sai laulda. Mõte ju hea, eriti kuna muud kooslaulmist seal ju ei toimunud, aga minu meelest oli laul liialt lohisevaks venitatud.

"Tõrvatilgaks" peol oli veel üks seltskond eestlasi, kes istutasid end meie ligi. Kui muidu oli lauluväljak täis toredaid lõbutsevaid eestlasi, siis sellel seltskonnal oli lõbutsemisest oma arusaam. Üks neist teenis oma igapäevast leiba Soomes (see selgus ta sõnavõttudest), seda ei jätnud ta ka välja näitamata. Siidripurk käes kommeteeris ta kiledahäälselt valjult esinejaid, väikestele lastele osteti kohe ka mänguasi, mis tulede vilgutades pöörles ja tegi tivolimuusika häält. Kui laps selle nupule ei vajutanud, siis tegid seda tema eest lapsevanemad, häirides nii tõsiselt teiste piduliste  lavaltoimuva jälgimist. Selle lärmi peale nägin, kuidas üks paar nende ees oma istumismati kokku rullis ning oma asukohta muutsid. Lastele anti mängimiseks ka ajaleht, mida nood väikesteks tükkideks siis said rebida. Kogu see prügi koos lömmiastutud siidripurkidega sinna maha vedelema jäeti, ometi oli sealsamas mõne meetri kaugusel prügikast ...  Ühesõnaga "tõelised eestlased", kes teenivad raha soomes ja siis arvavad, et eestimaa pinnal on seetõttu kõik valmis neid teenima .. vastik!

Et mitte ainult viriseda, siis natuke positiivset ka, mis meeldis. Tore seltskond, kena ilm, tasuta üritus .. muusikast meeldis mulle siiski vaid Brainstorm, Kerli, Chalice ja ka Sinead O'Connor ... kõik teised olid minu meelest sattunud valele üritusele.

Kui peaksin tulevikus kaaluma, kas minna sarnasele üritusele kohale või vaadata seda telekast, siis kaalun tõsiselt ... telekat saab ju välja lülitada, tervet lauluväljakut aga mitte ;)

Arvan, et seda võib lugeda korraldajate ämbriks. Kohaletulnud rahvas ootas neilt siiski midagi muud sel päeval ...

Kakerdaja rabas

Jaanusel oli viimane puhkusepäev ja kutsus siis Suru rappa. Kuna ma juulis alles seal käisin, tegin ettepaneku käia seekord siis taas Kakerdaja rabas.

Siin on siis mõned pildid mida seal rabas seekord nägin. Ülal ümaralehine huulhein, alumisi kõrsi ma ei oskagi koju ajada... keegi kindasti suudab seda minu eest paremini teha :)

Kanarbik ...

... ja part, kelle täpse liigitamisega olen ka veidi jännis, välimuse järgi oleks nagu soopart, samas soopardi nokad on vist tumedamad, igatahes netist leitud piltide järgi. Sarnane on ka sinikaelpardi emaslinnu sulestik, neil aga on tiivaotstes sini-must-valged triibud ... sellel isendil ei olnud. Loeksin seda siiski vist pigem soopardiks.

Ja pisike konnapoeg, kes peopessa ära kadus, kuid samas oli siiski nii tarmukas, et tahtis plehku panna, ei meeldinud talle see poseerimine ;)