Käisime eile külas perel, kes kasvatab kodus Lapi põdrakoera (Lapinporonkoira).
Mina, kes ma üldiselt suudan paljud koeratõud silmaga ära määrata, ei olnud sellisest koerast varem juhtunud kuulma. Selline ta siis ongi. Sihvakas ja graatsiline.
Esmakohtumisel meie kui külalistega oli ta pelglik, käis küll nuuskimas, kuid püüdis siiski hoida distantsi ... ja nii ta siis seal põõsaste vahel meid luuras ;)
Olles meiega veidi juba harjunud, tundis ta end juba rohkem koduselt.
Kui ma koeri pildistamiseks kaameraga sihtima hakkan, siis olen mina siiski sageli kaua aega see objekt, kellesse on vaja mõningase ettevaatlikkusega suhtuda .... niivõrd ei meeldi neile see kaamera ja need pikad objektiivid seal ees ;)
Aga mulle see kutsa meeldis ja loodan et ehk kohtun tulevikus kunagi Soome sattudes teda veel ...
