Peipsi ääres

Nädalavahetusel plaanisime Peipsi äärde põrutada ... noh, et vaadata üle Vasknarva, kuhu meist kellegi jalg polnud sattunud, ja külastada Jõgevamaal maisilabürinti. No ja kuna me juba Peipsi ääres oleme, siis tahtsin ka Varnja külast möödaminnes sibulat kaasa haarata. Vahepeal pidi juba minek ära jääma, kuna ilmateadustaja osutus pessimistiks. Noh, kõik läks hästi ja laupäeva lõuna eel me end Vasknarva kloostrimüüride ümber patseerimas leidsimegi. 

 Jõe äärde Venemaad vaatama meid ei lastud ... kõik eramaad ja tarastatud ... kuhu jääb see veekogu äärne kaitsevöönd vabaks liikumiseks? ... kes seda teab, ei tahtnud kellegiga seal maadlema ka hakata ...   Kloostriaed tundus ka selline murdmatu müür olema .. ei kedagi liikumas. Küsisin siis memmedelt, kes ühe maja ees pingil tšaid rüüpasid, et kas tegemist on üldse avaliku paigaga, või ongi see eraomandus, kuhu ligipääs keelatud. Ei ole midagi .. memme sõnul on üks väravatest inimjõul täiesti avatav ja nii me nagu vargad kloostrihoovi hiilisime. :)

 Kloostrihoov on ilus ... tasub käimist ja vaatamist  ... lilled, põõsad ja ristid igal pool. Kiikasime siis ka kirikusse. Tahtsin ühe küünla süüdata, kuid puudus lahtine tuli, ... nii ma ühe nunna käest, kes seal askeldas, tuld siis küsisin ... mitte suitsule vaid ikka küünla süütamiseks ... oli teine selline torssis nunn ... ju ta oli liiga vara üles aetud ja tööle sunnitud ... ;)  Seal kirikus olid ühes kohas klaasi all nööbi moodi asjandused, kõigil mingi praht või mustus peal, nimesildid juures ... ei saanudki aru, millega tegu oli, kas oli nööbi õmblemise niit või mingi muu prügi ja nii tegin südame julgeks ja taas nunna juurde pärima, et millega seal tegu. Olin nunna vist juba täiega ära tüüdanud ja nii sain vastuseks üsnagi upsaka vastuse, et nööpe saab poest, need on "moštši" (no kogu vestlus käis meil vene keeles). Püüdsin veel asjast huvitatud isik olla ja pärisin taas, et mis asi see moštši on ja seepeale ta teatas, et kui püha isaga vestlen, siis tema seletab, millega tegu. Ühesõnaga mulle tõmmati vesi peale. Olles kirikust väljunud, tegin kohe kiire kõne tuttavale, kes veidi sellistest asjadest teada võib ... no ja ta selgitaski, et tegelikult on tegemist pühakuteks tunnistatud isikute säilmetega ehk seal nööbikujulise aluse peal on pisikesed tükid nende ihust, luust või millest iganes ... meil nimetatakse seda maakeeli reliikviaks. :) Noh lihtsalt teile teadmiseks, et te sama viga ei teeks, et pärima hakkate.  

 Kloosti hoovil oli üks ülimalt sõbralik oranž kass, kes meile igas poosis poseerida tahtis ning sõprust püüdis sobitada. :) 

 Vasknarvast lahkudes hakkas meie igati tubli auto veidi perutama ... ei olnud kasu ka kirikusse pandud küünlast, ega annetuskasti jäetud remondirahast. Auto jahutusvedelik kadus kusagile sellele vaatamata. Nii pidime tegema sisse põike Iisakule, kus asus lähib Olerexi bensiinijaam. Kerge näks ja kiire auto hooldamine. Ostsin bensukast ka õnneküpsise - no täielik jackpot! Õnneküpsise sisu lubas mulle, et - Käesolev aasta toob sulle palju õnne. Ega seda aastat nüüd ülearu palju järgi jäänud ei olegi aga mis saab mul õnne vastu olla ... pean vaid hoolega ringi vaatama, et ta õigel hetkel ära tunda ..:)

 Tee äärest ostsime ka sooja suitsukala koju kaasa ning siis tegime väikese peatuse Musvees, et korra Peipsi järvele pilk heita ning selles kolllase NG raamiga mõned pildid teha. 

 Varnja oli ülerahvastatud. Parasjagu oli käimas mingi sibulalaada moodi asi .. ikkagi sügis ja sibulatee. Lisaks oli seal ka mingi kohvikute päev.

Ostsin omale kiiresti sibulavanikud koju kaasa võtmiseks ära, et pärast ei juhtuks nii nagu alati ... ;)

 Kuulasime mingite memmede venekeelset rahvalaulu ja läksime kohvikut otsima, kus midagi sooja juua ja miskit head näksida. 

 Leidsime sellise paiga Voronja Galerii maja juurest, kuhu seinale oli Edward von Lõngus oma Kivikuninga jäädvustanud.  

 Soe mustsõstra-ingverijook ploomikoogiga aitas ilusasti veidi aega veeta, kuniks ootamatult saabunud vihmasabin möödus.

 Jalutasime veel veidi Varnja peatänaval, ... noh, et seda Peipsiääre küla hingust paremini tajuda.

 Nägin ära ka surnuaia värava,

 kui meie auto mind peale korjas.

 Teel maisilabürindi juurde tegime peatuse Lähte vaatetorni juures. Olin sellest vaatetornist ja selle juures asuvast kiigest varem pilte näinud, ise ei ole sinna varem sattunud. Pildid tehtud ja vaated vaadatud, olimegi varsti meie viimases peatuspunktis. Soovitan Tore Talu maisilabürinti külastada neil, kes sinna kanti satuvad ja seal veidi aega tahavad veeta. Olime ise seal juba teist aastat ja kinnitan, et tegevust seal hoovil jagub ka lisaks maisilabürindi läbimisele.

Kokkuvõttes oli tore päev. Sai avastatud uusi paikasid ja ka vihma saime põhimõtteliselt vaid sõidu ajal.