11 juuni 2017

kevad Seli rabas

 Ühel päeval, kui Raido ja Sirli taas tahtsid kusagile loodusesse minna
 st paika, kus nad varem pole käinud, siis meenus mulle ühe mõttena Seli raba
 Olin selles rabas mõned korrad viibinud, kuid tahtsin näha seda raba ka jääkattega
 Raba oli tõepoolest osaliselt veel jääkatte all. Meiega kaasas olnud koerale meeldis jääkattel ringi lipata .. seda selle hetkeni, kui ta korraga rabalauka serval õrnemal jääl laukasse sulpsatas. Esimesele ehmatusele järgnes koera päästmine. 
 Kõik lõppes õnnelikult, koer oli veidi aega peale kuivatamist sama julge kui enne suplust.
 Seekord mõtlesime liikuda mööda lagunevat laudteed raja lõpuni, kus saab näha ka Seli järve. 
 Tee peal püüdsid rabalaukad oma peegeldusega kogu tähelepanu endale.
 Raja lõpus paistiski läbi puude Seli järv. 
 Järv ise on üsna kinni kasvanud. Suvel ei pidavat läbi kõrkjate järv eriti välja paistma (vähemasti sellist juttu olen kuulnud). :)
 Ega tagasitee vaated ei erinenud eriti eelnevalt nähtust ...
 vaid see vahe, et nüüd nägid kõike teise nurga alt, 
 teise valgusega ... 
 Mina muidugi olin nagu alati viimane, püüdes kõike talletada.
 Õnneks olid mul kaasas mõistlikud matkakaaslased, 
 kes mind järele ootasid. 
 Tagasiteel tegime ka väikese peatuse Matsimäe Pühajärve telkimisalal. Olen seda paika möödasõidul korduvalt näinud, kuid kunagi ei ole saanud peatust teha. Seekord vaatasime ka selle koha üle.
Oli tore päev looduses mõnusas seltskonnas ... 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar