01 oktoober 2015

Naissaarel

Laupäevane reis Naissaarele algas kentsakalt ... eelmisel õhtul pileteid kontrollides selgus, et Sirli lihtne aritmeetika oli teda alt vedanud ja nii oli meil puudu üks pilet. Õnneks polnud laev välja müüdud ja viga õnnestus parandada.  Hommikul olime siis kogu seltskonnaga Katharina peal. Kapteniteki külastusel saime ka targemaks, et laev oli oma esimest hooaega Naissaare vahet sõitmas ja tegemist oli selle hooaja eelviimase reisiga.
 Saarele saabudes tervitas meid esimesena see koer. :)
 Olin Naissaarele juba ammu tahtnud minna ... nüüd sai see teoks. Sadama ligi nägime ära ka kohe mõned vanad miinikestad, mis sinna skulptuuriks olid seatud.
 Otsustasime seekord mootorsõidukeid ja jalgrattaid mitte laenutada, vaid tegime ühe mõnusa matkapäeva ... või mis päeva ... aega oli meil ju vaid veidi alla 5 tunni.
 Saarele on märgitud ka matkarada, meie liikusime seal vahelduva eduga ... hoidsime sihti pigem nina järgi. ... laevalt lahkudes hoiatati meid, et me oma võimeid üle ei hindaks ja saare põhjatippu ei läheks, kuna sinna võime jalgsi minnes küll jõuda, aga tagasi laeva väljumise ajaks me ei jõua, nii tegimegi tiiru lõunaosas. :)
 Mingil hetkel peale 7 km läbimist olla Raido endomondo teatanud talle, et ta on tubli ... hmmm ... miks see endomondo ei öelnud talle, et ka meie teised tublid oleme  ... kummaline ... mulle see endomondo enam ei meeldi ... ;)
 Veidi enne Männiku külla jõudmist saime ka sahmaka vihma ... korraks sain tibukollase kilekeebiga teiste puu all vihmavarjus norutajate ees ka uhkeldada ... ja läinud see vihm oligi ...  
 Naissaare Maarja kirikusse ei õnnestunud meil sisse näha, ... aknad olid kõrged ja uksed lukku keeratud ... sissepääsemiseks on vaja vist  mõnda tähtsat asjapulka tunda ... olen varemgi Eestis  liikudes pidanud sageli tõdema, et meil on tavalisel reisisellil kirikutesse pääsemine nagu lotovõit. Kui mujal Euroopas liikudes ei ole just sageli juhtunud, et päise päeva ajal kõik kirikud end luku taha peidavad, siis Eestis on see nii ... kahju muidugi, oleks tahtnud muidugi sinna kiigata ... kes teab, millal uuesti sinna satun  ...
 Surnuaia väravakaar on uhke, ... looduslikust puust meisterdatud ... 
 ma siia väravapilti ei pannud, kuna vaadet varjutas üks veoauto, mille otse väravasse olid jätnud kaks trimmerdajat, kes seal lärmi tehes korda püüdsid luua.  Omavahel arutasime, et see on vajalik tegevus muidugi, et ristid ja hauad sealt heina seest välja paistaksid, aga kripeldama jäi ka veidi mõte, et kas seda peab tegema siis laupäeval, kui on teada, et saarel parlju võõrast rahvast liigub ... palju mõistlikum oleks seda teha mõnel tööpäeval ... aga noh, ega meie ka või seal õpetada, ... olime seal ju vaid külalised ... 
Pidasime seal mere pool surnuaia ääres pinkidel ka pisikese puhkepausi ning imetlesime vaadet üle mere... Tallinn näeb saarelt vaadates nii ligidal, et ei oskaks arvatagi, et sõit laevaga sinna tegelikult tund ja viisteist minutit aega võtab. :)
Kui me metsateed mööda tagasi liikudes miiniladudeni jõudsime selgus, 
et keegi oli meist ette jõudnud ja miinilaod olid tühjaks varastatud. ;)
 Nii mõnigi täna kasutuseta hoone nägi tegelikult veel üsna kobe välja ... 
 Jõudsime piirkonda, kus meie tee ristus unustusehõlma vajunud raudteega.
 Laeva kapteni sõnul pidi küll Männiku külas elama mees, kes aegajalt ka rongisõite veel saarel korraldab ... selle väite juurde käis ainult üks aga ... ma täpset sõnastust ei mäleta, aga sellest paljutähenduslikust lausest lugesime välja vihje, et see toimub vaid siis kui ... ;) 
 Liikusime sadama poole tagasi mööda  vana raudteed ... mida loodus endasse püüab neelata ...
 Kui me hiljem metsa all liikudes juba kolmas kord raudtee ületasime, tekkis mulje, et kogu see metsaaalune ongi täis kümneid raudtee harusid ... no mine sa tea ... ;)
 Oli märgata saabunud sügist.  
 Mingil hetkel andis endomondo teada, et oleme läbinud juba 11 km ja siis andis Raido mobiil otsad. 
 Laeva väljumiseni oli veel aega ligi tund ja selle veetsime mere äärt mööda sadama poole liikudes. 
 Pildistasin sügismärke
 ning käisime ligidalt kaemas miini kestasid, millest olid meisterdatud lipuvarraste osad ... Kokku läbisime sel päeval jalgsi ~12-13 km. Aga Naissaar väärib avastamist ja seda võiks teinekord teha lausa ööbimisega ... siis õnnestuks ehk ka saare põhjaosaga tutvuda ... 
Lisan siia lõppu ühe toreda legendi saare nime tekkeloost, mille lugesin välja laeva kohvikus laual olevast infolehest:
Naissaare olevat oma nime saanud sellest, kui merehädas laeval avastati naine. Meremehed visanud naise üle parda ja laev pääses tormi käest. Aga merepõhjast tõusis saar, kuhu naine elama asunud. :)

2 kommentaari:

  1. Väga ilusad sügisvärvid ... Naissaarele saab kuni jää tulekuni http://bit.ly/Naissaar-schedule

    VastaKustuta