29 august 2015

Virmalised Kõnnu järve ääres

 Seekordne otsus oli spontaanne, minna virmalisi püüdma mu kodukanti, Rabivere rabasse Kõnnu järve äärde.
 Hakkasin  Tallinnast varakult liikuma, sellegipoolest jõudsin kohale alles poole kümne paiku. Autoga ju päris järve äärde ei pääse ;) Vaja ikka veidi läbi metsatuka jalutada ning mingil hetkel oledki järve ääres ... Minek toimus  pimedas, vaid pealamp teed valgustamas ... nii mõnegi oleks see matk pimedas ära kohutanud ... ise olen seal korduvalt käinud, nii ei tekkinud hirmu looduse ees :)
 Mul oli soov järve äärest kindlaid pilte saada, ... oleks pidanud varem liikuma hakkama ...
 Vaatasin järve ääres ujumiskoha juures veidi ringi ja siis hakkasin liikuma mööda järve äärt edasi, kus puudus teerada. Olin kodus eelnevalt endale selgeks teinud, kus peaksin asuma, et virmalisite ilmudes neid kaadrisse saada. Püüdsin aimata proovikaadritelt seda nõrka rohekat kaart, millest virmaliste lehel pajatati ... noh hea tahtmise korral võis ju ette kujutleda, et seal midagi ongi .. kuid mitte selle pärast ei tulnud ma sinna ... nautisin täikelikku vaikust ning otsistin endamisi parimaid  kohti pildistamiseks kui virmalised peaksid ilmuma ... olin juba lootust kaotamas, kuna kõik signaalid hakkasid mingil hetkel nõrgenema ...
 kui korraga hakkas kella 23:12 paiku telefon ärevalt plõksuma ... niipalju hüütatusi sammasate kohta ilmus korraga grupis ... pilk vasakule kinnitas kahtlusi, sambad on taevas ja mina kõige ebasobivamas kohas ...
 Olin hetkeks nagu peata kana, ei saanud ju rabas kiirelt asukohta vahetada, pidin liikuma lambi valgel, samas ei võimaldanud pimestatud silmad virmalisi ja ümbrust jägida. Rutata aga ei saanud, hästi oli mul meeles veel suvine rappa vajumine.
 Virmalised tabavad mind vist alati ootamatult ... isegi kui olin selleks korraks teinud kindla plaani, et mida ja kus, siis mingil hetkel kui kaotasin lootuse ja valvsuse, suutis see taas mind üllatada ... :)
 Nautisin värvide mängu selles suurepärases keskkonnas
 ja klõpsisin pilte teha.
 Saadud kaadrite järgi tundub, et see hetk oli imepikk, 
 tegelikult hakkas mäng vaibuma juba 7 minuti pärast ...
 Võisin vaid rahuolevalt õhata ... ning teistega virmaliste grupis koos rõõmustada. 
 10 minutit hiljem tuli veel üks nõrgem nn. järellainetus ... taevas lõi taas vilkuma ... silmaganähtavad sambad tantsisid taevas
 4 minutit hiljem möödus ka see ... olid toredad hetked. 
Horisonti hakkasid katma eiteakust ilmunud pilved. Koperdasin kottpimeduses rabast välja ... korra vajusin ka ühe jalaga pehmesse rabapinnasesse kuid seekord sain kiirelt välja, isegi jalg ei saanud kummikus märjaks ... 

2 kommentaari: