Päev pärast virmaliste kaadrisse püüdmist ennustasid tabelid veel ühte ööd virmaliste seltsis. Seadsin seekord sammud Neemele mere äärde. Olin seal üksi. Minu sinna jõudes lahkus üks piltnik just autoga. Kui olin veidi aega pimedas testipilte teinud ning parimaid kohti otsinud, märkasin et mere ääres üsna parkimiskoha ligi on veel üks piltnik. Vähemasti tema pealamp põles aegaajalt. Poolsaarele aga kaugemale ta ei tulnud. Ju tundis end seal kindlamalt.
Ootasin ja lootsin 3 tundi seal mere ääres, kuid seekord see lootuseks jäigi. Kuu tõusis suure kiiruga, muutes ümbruse väga valgeks. Mida aega ma ei näinud, ei madala ISO-ga ega ka kõrgemaga, olid virmalised. Hiljem järgmine päev sain aru, et neid ei püüdnud kaadrisse mitte keegi, ehkki taevas oli ju peaaegu pilvitu. Südaöö paiku otsustasin siis koju liikuda. Virmalisi sel korral kaadrisse ei saanud, kui vähemasti ühe asja sain sel ööl, ... sain köha, nohu ja viletsa enesetunde ... suutsin end korralikult ära külmetada ... aga noh, selline on see öiste seikluste võlu ... :D
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar