15 juuli 2015

Virumaa ringreis

 Käisin nädala eest sõpradega ühel pisemal tripil Narvas ja Virumaal. Et me ei peaks ühe päevaga läbi kappama kõike, mida näha soovime, korraldasime endale ööbimise Narvas. Esimeseks külastasime Kohtla-NõmmeKohtla kaevandusparki
 Mäletan oma viimast külastust sinna ligi 10 aastat tagasi. Siis asus piletimüük hoopis teises kohas mingis pisikeses ruumis. Tänane kaevanduspargi peahoone oli rohkem niisama turnijate päralt. 
 Kaevanduses endas palju muutunud ei ole. Selga antakse uhked Eesti Energia logodega joped, pähe kiivrid aga kiivrilampe enam kaasa ei jagata nagu minu viimasel külastusel.
 Ka kõndimisteed on paremas seisukorras kui tol korral.
 Kogu see tehnika mürises aga maa all sama kärarikkalt kui varem ... :)
 Põnev koht neile, kes varem maa all kaevandustes käinud ei ole, sestap soovitan võimalusel seda kohta külastada.
 Kohtla-Nõmme ise on alev nagu neid Eestimaal ikka on, Kohtla Järve jätab aga võõrale inimesele paraja "pommiaugu" mulje. Selle linnaga peaks küll midagi ette võtma, et esmamulje linna sissesõites paraneks ...
 Põikasime sisse ka Eestimaa kõrgeima - Valaste joa juurde. Mitte midagi ei ole seal muutunud. Vaateplatvormile ei pääse endiselt ligi, nüüd on sealt vahelt isegi jupp ära võetud, et julgemad suletud väravast mööda ei hiiliks ... sellest on muidugi kahju, sest minu meelest see praegune variant, kus rahvas käib juga teiselt poolt ilma piireteta kõrge serva pealt piilumas, on isegi hullem ja ohtlikum ... :(
 Toilas Oru pargis käisime hõbeallika koopa juures ning ka pääsupesas.
 Pargi olid selleks päevaks vallutanud noorpaarid ja pulmalised. Vähemalt kolm pruutpaari kõndis seal oma kaaskonnaga ringi. :)
 Olen juba pikka aega tahtnud põigata sisse ka väidetavalt inimeste poolt hüljatud Viivikonna asulasse. Sel korral käisime ka seal ära. 
 Pean tunnistama, et ootasin midagi veel õudsemat. 
 Jah tõesti on seal enamus majad mahajäetud ja lagunemas. Kohati tekib tontlik mulje. 
 Samas nägime asulas mitmeid inimtegevuse jälgi ja päris korralikke sõidukeid, osa majasid oli hakatud renoveerima ... seega päris jumalast hüljatud paigake see ei ole. Kas see paik aga kunagi päris ellu ärkab? ... ei tea ... aga soovitan võimalusel minna oma silmaga seda kaema. :)
 Sõites tagasi Sillamäe poole, möödusime Langevoja joast, mis praegu päris kokku on kuivanud.
 Sillamäel viibisin ise teist korda ja oma viimasel sealviibimisel ordukatega märkasin juba, kui värviline see linn on. 
 Tol korral tõi varane mahasadanud lumi sügiskulla värvid esile, praegu on pargid lilli täis istutatud ja värvid on vallutanud linna.
 Narva jõudes vaatasime üle oma öömaja ja ruttasime kohe ka Hermanni linnust vaatama, kuna kartsime, et linnusehoov muidu suletakse.
 Õnneks saime veidi linnusehoovil uidata, ehkki linnuse torni me enam minema ei hakanud.
 Mine nüüd võta kinni, on see ronk või hakk või hoopis vares ...olen alati nende eristamisega hädas olnud ...  igatahes seal ta jalutas.
 Ütlesime "onu Leninile" tere ;) 
ja leidsime ka ühe põneva metallist puu, 

kuhu noorpaarid lehekesi oma nimede ja kuupäevaga riputada saavad. Igatahes põnev puu oli, millist ma varem ei olegi kohanud.

 Hulkusime ka veidi jõe ääres, 
 kust avaneb korraga vaade kahele kindlusele, teine teiselpool jõge.
 See nüüd siis Ivangorodi kindlus Venemaal.
 Õhtu oli ilus ja tundus, et ka Venemaa poolel kasutasid elanikud ilusat ilma ära ning käisid jõe ääres jalutamas.

Jõe ääres olid vist noored suitsupääsukesed oma esimesi lendusid harjutamas.
 Vaatasime üle hiljutirajatud kaldapromenaadi. Parasjagu oli ühe kioski seinale kunstiteos valmimas. 
Kui Eesti poolsel kaldal tundub, et hooneid on korrastatud, siis Venemaa poolel on üks paras tohuvabohu. Sellised räämas majad vahelduvad uute uhkemate poolikute ehitistega. Nad võivad neid uusi rajatavaid maju küll ilusateks pidada, kuid selles osas olen ma eri meelt ... kõik see tundub liialt kaootiline ... 
Promenaadi ei saa ma küll võrrelda Pärnu või Haapsalu promenaadidega, kohalike elanike hulgas paistab see aga populaarne olevat. Pean tunnistama, et ma ei osanudki Narva linnast midagi eriti oodata ... kui üldse midagi, siis pigem negatiivset ... tulemus oli aga vastupidine, see linn avaldas mulle tõesti positiivselt muljet. 
 Järgmisel hommikul tegime põike Narva-Jõesuusse, kus külastasime Nooruse spa veekeskust. Üldiselt on Narva Jõesuu mõnus linnake, kus ma pilte peale mobiilipiltide ei teinud, ... nautisin niisama seda rohelust.
 Peale seda kui olime Jõhvis keha kinnitanud, tahtsime külastada Kukruse Polaarmõisa. Sooviks see meil ka jäi, kuna seal ei olnud ainustki inimhingelist ... mingeid selgitavaid teateid kusagil ei olnud. Meile tundus, et mõisas oli eelmine õhtu pulmapidu peetud .. küllap see ka põhjus siis oli ...  
 Ja selle reisi viimaseks peatuspunktiks oli Kuremäe klooster.
 Väravatorni sissepääsu lagi on hästi ilusaks maalitud.
 Ka siin kloostris olen aastaid tagasi varem juba käinud.
 Minu kaasreisilised ei olnud ja see paik väärib külastamist.
 Oli pühapäev ja tõenäoliselt tööst vaba päev, mitmes kohas pargis nägime noviitse ja nunnasid kas pargipingil istudes
 või pargis kõndides pühakirjasid lugemas. Küllap see on siis nende arusaam puhkepäevast.
 Puuriidad kloostri hoovil on omaette vaatamisväärsus.
 Ja lilled ... kõikjal palju lilli .. tõeline lilleaed. :)
 Osa hooned olid küll renoveerimiseks tellingutega kaetud,
 see aga ei seganud kloostrit nautimast.
 Kloostri ligidal asub veel üks kirik, mille aeda on maetud ka viimati lahkunud kloostriülem Varvara.
 Omamoodi kirikuaed on see, kõik sarnaseid metallriste täis.
 Ja oligi aeg seekordne Virumaa ringreis lõppenuks lugeda.
Vaid allikal käisime veel ära püha vett joomas ning algas kojusõit. :)

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar