23 juuli 2015

Portugal - Lissabon, Sintra, Cabo da Roca 11.-17.06.2013


See päev, kui Sirli ja Raidoga Riia lennujaamas lennukile istusime, oli vihmane. Olin ammu juba tahtnud Portugali külastada ja nüüd siis varsti avanes selleks võimalus.
Lennuvahendiks seekord Lufthanda lennuk, mis pidi meid viima vahepeatusega Frankfurdis otse Lissaboni lennujaama.

Pole ammu olnud põhjust arvustada toitlustamist lennukis. Seekord avanes siis see võimalus mitmel korral.
Lennul Riiast Frankfurt am Main'i pakuti meile karbis pizzat, mis soojendatuna meenutas küll mingit pizza moodi asjandust, kuid suurem asi maitseelamus küll ei olnud.
Päris söödamatuks aga ta ka ei osutunud.
Õnneks sai sinna juurde ka tasuta topsitäie punast veini tellida, nii et ma väga ei virise. :)

Jätkulennul Frankfurtist Lissaboni oli toiduvalik maitsvam. Kana riisiga ja magustoiduks veel Toblerone sokolaad.
Ega see, kas lennul pakutakse tasuta süüa või mitte, ei olegi mu jaoks nüüd nii väga oluline tegur, küll aga aitab see lennu ajal aega sisustada ja nii möödub lend kiiremini ... ;)

Frankfurti lennujaam on tore selle poolest, et seal on tasuta wifivõrk saadaval. Ehkki e-posti aadressiga seotult vaid 30 minutit tasuta, kuid kasutades oma mitmeid kasutuses olevaid e-posti aadresse, võib siiski lahedasti hakkama saada. Teiseks pakuvad nad kohvikultuuri arendamise nime all reisijatele lennuväravate juures tasuta kohvi. Tuleb vaid otsida värav, kust lend varsti minemas on ja seal avataksegi kohvimasinad, kust tasuta kohvi nautida saab. :) 


Veidi enne südaööd Frankfurtis lennukisse istudes sattusin ma esimest korda oma reiside jooksul olukorda, kus meid hoiti lennukis ligi tund aega kinni, ilma et me õhku oleksime tõusnud. Tükk aega teadmatust, kuniks teatati, et ootame politseid, kes tuleb järele kahele naisterahvale. Nad olid miskit moodi rikkunud turvalisuse tingimusi. Kummaline, et odavlennufrimadega ei ole mul kunagi olnud mingeid viivitusi ... ju see siis minu õnn. :)  Mingil hetkel tõusid püsti kaks sümpaatset neiut, kes olid justkui häbiposti naelutatud. Kas nii üksikasjalikku informatsiooni oleks pidanud kõigile reisijatele, et politsei tuleb ja viib ära jne ... kes teab ... vahest on see õigustatud. Ise muretsesime rohkem selle pärast, et saaksime veel sel ööl ära lennata, kuna järgmisel päeval pidi hakkama Frankfurti lennujaamas streik. Peale pikka viivitust, mille käigus käidi veel eraldi lennuki kõhu all nende maha tõstetud reisijate pagasit välja otsimas (ju siis oli turvarisk siiski nii suur), tõusis lennuk õhku kapteni sõnadega, et tal on hea meel meile teatada, et lendame Lissaboni, kuid teeme seda ringiga ümber Prantsusmaa, kuna prantsuse lennuteenistus parasjagu streigib ... oeh, need kapitalistid ja nende streigid ... no vähemasti liikusime edasi. ;)  
Lissaboni saabusime ligi kaks tundi planeeritust hiljem. Ühistransport enam ei sõitnud ja nii võtsime takso hotelli jõudmiseks. Taksojuhi 80 km/h kiirusega öise linna vahel kimamisest võiks ka omajagu jutustada, aga jäägu see teiseks korraks ... :)
Meie öömaja Norte Guest House asus super kohas, otse vanalinnas. Igale poole juurdepääs mugav.
Hotelliruum ise oli üsna selline kitsapoolne ja portugalipäraselt disainitud. Kitsas ruum, mille lae serva olid tõmmatud maitsetud, suured laiad pronksivärvi triibud. WC pott oli pööratud asendisse, kus pikemate jalgadega inimene normaalasendis istuda ei saanud. Nii suutsin ühel päeval potil akrobaatikat tehes prilllaua valju raksatusega küljest murda, õnneks asendati see paari päeva pärast tugevamaga ... :) Aga ega ma hotelli üle väga ei kurda, kuna meie jaoks oli see pigem ööbimise koht, mitte paik mugavuste nautlemiseks. Kui peaksin  kunagi sinna uuesti sattuma, siis kindasti kaaluksin samas hotellis ööbimise võimalust.

Üsna hotelli ligi oli kohvik, kus oma hommikukohvi saime juua kookide ja pirukate seltsis  ... ja nende viimaste valik on seal tõega suur ja külluslik ...
Aga kohe esimesel päeval jäi silma, et need portugallased on veidi omamoodi (üllatus missugune, onju ;) ) ... nii oli kohvikus vaja enne koogid ja kohvi ära tellida ja siis selja taga eraldi kassas maksta, mispeale kviitungi alusel saad oma kohvid-saiad kätte ... veidi nagu nõukaaeg meenus, kus on tehtud eraldi töökohad selleks, et inimesel oleks koht kus tööl käia. Nad võivad seda küll põhjendada sanitaartingimustega, et raha ja koogid koos ei sobi jne ... aga enamusele euroopale sobib ju ... kusjuures see ei olnud vaid selles kohvikus niimoodi, kohtasime veel mitut kohta, kus sarnane tsirkus käis...
Ääremärkusena veel, et Cafe Lattet nad nimetusena teavad aga lattet teha nad ei oska. ;)
Rossio väljak on üks uhkemaid Lissabonis. 
Selle väljaku lainetav muster ei paistagi päikese käes nii väga välja, kuid varjus on muster seevastu hästi näha. 

Üldsegi mitte kaugel sealt väljakust asub Santa Justa lift, mida tutvustatakse turismiteatmikes ühe vaatamisväärsusena. Sõitsimegi 5 euro eest liftiga üles, vaatamaks vaadet linnale. Lifti ainus suurim vaatamisväärsus oli põrand. Nüüd tagantjärele targana võin soovitada, et see liftisõit ei vääri seda 5 eurot, minge pigem jalgsi tänavaid mööda üles, kuniks satute lifti vaateplatvormile ilma piletiraha maksmata (ühesõnaga see liftisõit on üks paras turistilõks, mida annab vältida).  :)

 Vaatepilt, mis tornist linnale avaneb on muidugi tore. Liikusime edasi Belemi torni poole.

























Üldiselt, meie esimesel päeval, oli tore seal jalgsi liikuda. Nägi palju põnevat.
Lugesin enne reisi Portugali kohta, et seal ei ole kombeks koerte järgi eriti koristada, ehkki aja jooksul pidi asi paremuse poole liikuma. Mulle aga jäi korduvalt silma seesama tõsiasi, et kedagi eriti ei morjendagi, kui koer situb otse avalikul väljakul. Lastakse tal häda ära teha ja liigutakse edasi... koristamine olgu juba teiste mure. .. 

Mõned silma jäänud kaadrid vaateakendelt. Ülal siis kauss suitsupääsukestega, kes on millegipärast kaladega vaheldumisi laotud ...

Meie reisi ajal olid Portugalil parasjagu majanduslikult rasked ajad ... või vähemasti nii räägiti Euroopa liidus ... see paistis välja ka vaateakendelt puidust banaanikimbu näol... ;)
Mitmes kohas oli linn kaunistatud vanikutega, nagu oleks jõulud saabumas. Algul ei mõistnud me selle põhjust ... põhjuse saime teada juba samal õhtul, ... aga sellest veidi hiljem ...




Glasuurplaatidega kaetud majade välisfassaadid, kõikjal rippumas kuivav pesu - see on kõik nii portugalipärane.


Lissabon on üks vanimaid linnasid maailmas ja kõige vanem Euroopas. Linn, mis asub 5 künka peal st seal liigud tänavaid mööda pidevalt kas künkast üles või siis vastupidi alla. Asudes Atlandi ookeani ääres, on linn ka üsna tuuline.


Kui mõelda, mis mulle meenub kui Lissabonile iseloomulik, siis esimese asjana meenuvad kohe kergelt laokil, rohtunud katustega hooned ning samuti see, et kui mujal riikides kaetakse glasuurplaatidega vannitoa seinasid, siis portugalis katavad nad nende plaatidega majade vällisfassaade ...
Inimesele, kes ihkab vaid luksust ning puhtaid ja laiu promenaade, ei ole Lissabon vast kõige õigem paik külastamiseks. Pildistamiseks oli see linn aga päris põnev ... :)
Mõned tänavad olid suisa nii kitsad, et kui seda mööda liikus turistidele mõeldud tramm nr. 28, siis pidid teised sõidukid vaikselt trammi sabas liikuma, kuniks satuvad mõnele laiemale tänavale, et mööduda. 

Nägime ära ka São Bento palee, kus asub riigi parlament, ning mille taga aia peal relvaga tunnimees vahti pidas.

Õitsvate jacaranda puude alleed on ilusad, samas on seal ümbruses kõik teed täis kleepuvaid pudenenud õisi.
Veel glasuurplaatidega kaetud maju, mis selleks hetkeks ei olnud veel meid ära tüüdanud, 
ning tänavavaateid ... :)

Mingil hetkel otsustasime veidi edasi liikuda linnalähirongiga. See osutus samuti elamuseks,  näitamaks kuidas on võimalik kunstlikult töökohti hoida.  Selle asemel, et panna rongidesse liikuma piletikontrolle, on seal igas vagunis inimene, kes sind uksel tervitab ja sulle pileti müüb .. ja seda iga rongi igas vagunis.   ;)

Siin nüüd üks näide töökultuurist, kuidas Lissabonis teid parandatakse.

Jeronimose kloostri juures on ajalooline pagaritöökoda, kus juba aastast 1837 valmistatakse pisikesi suus sulavaid koogikesi. Neid saab osta sealt 1,50€ eest soojana ning ise oma soovi järgi tuhksuhkrut või kaneeli peale raputada. Ma ei oskagi täpselt kirjeldada, mida need koogid endast kujutavad - need on lehttaigna korvikesed, mis on täidetud mingi keedukreemi laadse täidisega. Igatahes sellised sõltuvust tekitavad koogid, mida ma jään kindlasti Lissabonist mõeldes taga igatsema, ning mille täpset nime ma ei oska tänaseni nimetada. Kord on nende kohta kirjutatud Pastéis de Belém, siis jälle Tarts of Belem ja ka pastel de nata ... mine võta kinni, mis see kõige õigem ja suupärasem on ... aga soovitan maitsta.

Jeronimos'e klooster on samuti üks turismiteatmike poolt soovitatud vaatamisväärsus.







Meie tegime omad valikud ja vaatasime sisse vaid kloostri ühes otsas asuvasse Santa Maria kirikusse, kus asub Portugali kuulsaima maadeavastaja Vasco da Gama haud.
Siin ta lebas ... üle kogu kiriku kajava järjest paisuva kõnekõmina summutas aegajalt kohalike töötajate poolt manitsev  - stsssssshsss ... 

Maadeavastajate monument Belemi torni ligi on koht, mida turistidele ikka näidatakse, seetõttu oli ka arusaadav, et sinna juurde olid kogunenud turistidelt raha välja meelitajad. Nii vahetsid minu 5 euri koha paaniflöödi muusika plaadiga, üks teine 5 eurone vahetas peale pikka kauplemist koha päikeseprillidega ... :)



















See oli ka koht, mille juurde olid kogunenud kohalikud kalamehed ... küllap oli siis hea paik kalastuseks. :)

Belemi torn on turismiteatmikes kui "seda peab nägema" paik.
Jah, see koos Jeronimos'e kloostriga UNESCO Maailmapärandi nimekirja kantud kaitserajatis Tejo jõe suudmes on väljast uhkeldav ja tasub vaatamist, sisemuse osas olen ma aga eriarvamusel.

On neid, kelle jaoks ajaloo iga detail oluline on ja ma ei tahagi nende arvamust kõigutada. Neil tasub kindasti torni ka siseneda, minu enda jaoks jäi seespool pakutu kesiseks ... vaid pooltühjad ruumid ja faktid ... sorry ... väljast vaadates ei oleks ma eriti palju midagi kaotanud. Vaid see naljakas süsteem korruste vahel liikumiseks oleks jäänud nägemata. ;) Liikudes kitsast keerdtrepist üles, kuulsime korraga piiksatusi, mille intervall järjest lühenes, ... tunne oli, nagu oleks keegi mingi sütiku tööle pannud ja see andis teada lähenevast plahvatusest. Tegelikkuses olid ülemistel korrustel väljapääsude ligi sellised tablood, mis näitasid liikumissuunda trepil, et üles ja alla liikuv rahvas ei kohtuks keset treppi. Pidime aga tõdema, et reaalsuses kogu see überpop süsteem ei toiminud, kuna trepist üles minnes ei hoiatanud keegi sellisest süsteemist ja nii roniski trepist üles pidevalt inimesi vaatamata sellele, et tegelikult oli alla laskumise kord ... 
Aga noh, tornist sai vähemasti toreda vaate linnale. :)

Belemi tornist rongijaama poole liikudes möödusime sellest sõja mälestusmärgist, kus vaid üks "õnnetu"  tunnimees seisis ... turistid ei teinud sellest paigast eriti välja ...














Sel hetkel hakkasime ka tajuma, et paljast päikesekreemist sellise päikesega ei piisa, ning vaja on tõhusamad peakatted endale muretseda.

Oriente raudteejaam oli kujundatud modernseks,
 sest seal juures asus ka Vasco da Gama kaubanduskeskus ning Lissaboni EXPO'98 rajatised.


Ostsin päikese varjuks omale kaabu ning täiendasime poodides oma riidetagavara, kinnitasime keha ja nautisime vaateid, 



Seejärel liikusime Lissaboni Oceanario'sse.
Kui Lissabonis midagi vaatama peab, siis on selliseks kohaks minu arvates kindasti see. 
Olin varem seninähtust pidanud uhkeimaks Barcelona L'Aquariumi
kuid nüüd võin tõdeda, et Lissaboni okeanaarium ok varem nähtuist parim. Soovitan julgelt!
Selle toreda merisaarma pesupäevast saad osa siin ja siin videklipil.

Kui ülemisel kaadril on kurjakuulutava moega hai, 
siis sellel kaadril on hai justkui mõnest multifilmist pärit. ;)


Helendavad meduusid

ja kalapoeg Nemo ... 



Vaatamata sellele, et Lissaboni peetakse üsna tuuliseks linnaks, tõusid päikeselisel päeval temperatuurid kõrgele, ... nii õppisime meiegi hindama varjuliste alade võlusid. ;)


Kätte oli jõudnud õhtupoolik
ja otsustasime tutvuda pisut juba eelpoolmainitud pidustustega, 
mille pärast kõik need karnevaliehted üles riputatud olid. 
Liikusime mööda kitsamaid tänavaid üles mäkke, kus asus Sao Jorge kindlus. Tee ääres imetlesime majaseintele joonistatud graffitit.
Ahjaa, unustasin ju ütlemata, et tegemist oli igaaastase Sardiini festivaliga
mis just meie sealviibimise ajal toimus.

Tänavad olid kõik suitsuvines, mis tekkis sardiinide küpsetamisest.
Rahvas pidutses ja rõõmustas. Igal nurgal said 1-1,5€ eest osta topsi jahutatud Sangria veini, milles hulpisid mõnusasti puuviljatükid.
Püüdsime meiegi rahva hulka sulanduda, 
proovisime kohalikku festivalitoitu ja lürpisime veini ... 

Seal tänavatel liikudes tajusin korraga, et portugali muusika on  väga sarnane Saksa schlaagermuusikale ... võimalik, et mulle tundus see nii vaid akordionihelide pärast, ...  igatahes kuna ma ei olnud varem eriti portugali muusikat kuulanud, siis ootasin midagi hispaania või brasiiliapärast ... sain aga sellise ... :)
Paistab, et kõik sardiinide grillijad ei mahtunud tänavale ära ja nii püüdis siis see seltskond kogu peo õnnestumisse oma panuse anda :)
Õhtu lõppedes oli see sardiini küpsetamise ving vanalinnas nii paks, et seda võis noaga lõigata.  Rahvast oli tänavatele juba nii palju kogunenud, et nad hakkasid  segama liikumist, nii otsustasime selle mürtsu seest lahkuda, et päev kusagil rahulikumalt lõpetada. Lisan siia ühe klipi sest melust.
Mitmes söögkohas märkasime aknal silti - Today we have (teo pilt). Ei teagi, miks meie mõte tol hetkel seda rada jooksis, aga tegime kiired järeldused, et see on kohalik komme teada anda, et neil on hetkel aeglane teenindus ... noh, et kliente on palju... vältisime siis neid kohti, kuniks leidsime kohviku, kus saime kohvi-koogi kõrvale ka klaasikese portveini ära mekutada.  :)
Olles õhtupimeduses tükk aega tänavakohviku lauas istunud ning päevamuljeid vahetanud, andis üks mööduv turist heatahtliku soovituse mu peegelkaamera laua servalt ära korjata, et mitte ahvatleda möödaruttavaid pikanäpumehi ... igatahes tänud talle selle eest. :) 
Järgmisel hommikul, kui liikusime jõe poole, et minna vaatama kristuse kuju, mis seal teisel pool jõge kõrgub, tundsime, et me riided haisevad ikka veel eelmise päeva sardiinivingu järele ... :P
Rua Augusta - üks peamisi ostutänavaid Lissaboni vanalinnas Baixa linnaosas lõpeb triumfikaarega, mis meie sealviibimise ajal oli restaureerimiseks kaetud. 

Kristuse kuju juurde jõudmiseks pidime ületama veetrammiga jõe ning seejärel veel ka bussiga sõitma.
Teisel pool jõge selgus, et kui olin pidanud seda kristuse kuju osaks Lissabonist, siis tegelikkuses asus see juba hoopis teises linnas - Almada's. 

Väike segadus õige bussi leidmisega ja olimegi mäe otsas Christo Rei juures.
Ligidalt oli kuju muidugi võimas. Mul õnnestus isegi energiapalle tema pihkudes pildistada. ;) 

Kuju juurest avanes ilus vaade teiselpool jõge laiuvale Lissaboni linnale ja 25. aprilli sillale, mis meenutab oma välimuselt veidi San-Francisco Golden Gate silda, 
Naastes Lissaboni hulkusime niisama veidi linnas ringi.
Naljakas oli kohata mustas ülikonnas tegelast ajal, mil ise võitlesime palavusega. :P
Mingil hetkel jõudsime funikulöör-tõstuki juurde, mis nii kirjuks maalitud oli, et see veel vaid ühte glasuurplaati meenutas ... sobitus sinna majade vahele ülihästi. :) 
Selliseid on Lissabonis kolm tükki, kõik liiguvad mingit kindlat tänavat pidi mäest üles ja alla, kuid teades kui lühike see sõit saab olema ja kui palju see üks ots maksab, ei tekkinud tahtmist seda sõitu ise katsetada ... õnneks olime ülemise peatuspaiga juures ja seega ei tekkinud ka elulist vajadust alla sõita ... :P

Sel pildi on siis ka paremal ülal näha Sao Jorge kindlust, mille juures eelmisel päeval sardiinifestivali ajal käisime. 
See mees nikerdas rauasaega müntidest detaile välja, tulemuseks jäi siis ripats, mida turistidele müüa. Kahjuks ei lubanud ta mul neist müntidest ligidalt pilte teha kuid lõpptulemus nägi välja umbes sarnane kui siin.

Siin siis kaks kaadrit tänavatest, mida mööda need funikulöörid liiguvad.

Lissaboni pearaudteejaam Rossio asus üsna meie hotelli ligi. Raudteejaama hoonel on kummalise kujuga uksed, kuid nad täitsa sobivad sinna.

Astusime läbi ka turismiinfost, kust uurisime võimalusi linna läbiva akvedukti juurde pääsemiseks. Meie küsimuse peale tüdruk infoleti taga hetkeks vakatas, siis küsis meeskolleegilt, kus akvedukt asub. Saanud vastuse, märkis ta meile selle asukoha kaardile ära. Naljakas oli see, et meie järgmise küsimuse peale surnuaia kohta kordus sama situatsioon :P ... meie jaoks oli üsna kummastav fakt, et turismiinfo töötaja ei tea kus asub linnas surnuaed või kus asub suur akvedukt, mis ei ole nii pisike asi, et sellest saab mööduda seda märkamata ... aga noh küllap oli siis tegemist praktikandi ja eluvõõra inimesega ... ;)

Samuti hakkas selles linnas silma aktiivne narkootikumide pakkumine ja tarbimine.
Linnas liikudes võis kuulda sageli, et sinust mööduja või vastu tulija midagi sulle pobises, mis kõlas nagu kokaiiiiii või hašsšsš. Mingi aja pärast saime aru, mida meile tegelikult pakuti. Mina ei tundunud neile vist väga potentsiaalne tarbija oma ~3 pakkumisega, küll aga minust noorem kaasreisija sai suurema tähelepanu osaliseks. Kui ma ei eksi, siis sai tema skooriks ~9 pakkumist. :) Neid ei häirinud ka mitte ligiduses liikuvad politseinikud. Ju see on siis avalik saladus ...

Kõndides läbi Eduardo VII pargi
ja möödudes ülikoolist

olime lõpuks aqvedukti väravas, mis oli suletud. Naljakas ... selgus, et infopunkti töötaja arvas tõenäoliselt, et soovisime minna akveduktile, jättes lisamata, et sinna ju tegelikkuses ei saa.

Tegelikult tahtsime seda akvedukti vaid näha. :)

Tagasi kesklinna liikusime taas linnalähirongiga. 

Piletisüsteem on neil turisti jaoks veidi ebamugav ja harjumatu. Sa pead ostma mingi viva viagem card'i, millele siis laed raha, mida saad sõidu eest tasudes kasutada kuniks raha jagub. Kui ma õigesti mäletan, siis väikseim summa mida kaardile laadida sai, oli 5 euri, samas metroo pilet maksab 1,40 euri, seega see 5 euri ei jagu kuidagi tegeliku piletihinnaga, alati jääb viimase rahajäägi kasutamisel midagi üle või midagi puudu :)

Õhtune jalutuskäik meie ajutise kodu ümbruses näitas päeval nähtud paikasid hoopis uutes värvides.
Tunda oli mitmes kohas, et festivali teine päev on oma jäljed jätnud ...
osa tänavaid oli üsna rahvavaene ... ju rahvas puhkas end eelmise õhtu pidustustest välja. :P
Taustal Casa dos Bicos, mille kohta võid soovi korral lähemalt lugedada lisatud lingilt.
Tegime ka ringi eelmise õhtu pidustuste tänavatel, kuid selleks ajaks tekkinud vastikustunne sardiini grillimise vingu vastu peletas meid sealt kiirelt. ;)

Lissaboni katedraal vaadatud, maandusimegi mingil hetkel hotelli ligi ühes söögikohas. Otsustasime õhtusöögiks valida kohalikke toitusid. See ülemine toit oli siis minu valikuks. Selle toidu iseloomustamiseks selgitati, et see on tüüpiline rahvuslik toit või midagi sinnapoole ... põnev igatahes ... peale toidus veidi sonkimist taipasime, et kui see ongi tavaline rahvuslik toit, siis on portugallased ühed "rämpstoidu sööjad" st toit keeratakse kokku kõigest sellest mis külmikus vedeleb. Lühidalt kirjeldades oli kausis kõige all saiaviil, millel oli siis mingi grillvorsti ja viineri vahepealne vorsti moodi asi, mis oli pikkupidi viiludeks lõigatud, siis veel mingit röstitud saia, juustu, friikartulid ja kõige otsas praemuna. Kõik see pläust oli üle kallatud mingi kastmega, seega tuli kiiresti süüa, et kogu see asi liigselt läbi ei vettiks. 
Söök oli muidugi toitev ja ei hakanud ka otseselt vastu aga ma ei kujuta ette, et ma peaksin seda sööma pikemat aega ... kusjuures tegemist ei olnud mingi kiirsöögikohaga. :)

Sel hommikul otsustasime siis teha ringi trammiga nr. 28.
Tegemist on küll turistidele mõeldud atraktsiooniga, kuid soovitan see sõit siiski läbi teha. See väärib oma piletiraha. Meie sihtpunktiks oli siis surnuaed, mis asus üsna  Jeronimose kloostri külje all, kus eelmisel päeval käisime. Ka Belemi torn asub seal ligi, seega saaks soovi korral kõik need vaatamisväärsused omavahel ühendada. Aga nagu öeldud, siis meie sõitsime sinna vaid surnuaia pärast. :)


Meie trammiga oli sõita lahe, st see ei olnud ülerahvastatud. 
Sõidu ajal sai avatud akendest pildistada inimesi, 
mööduvaid tänavavaateid
ja ka meie ees kulgeva trammi teed.
Trammi pealt tulime maha peaaegu Cemiterio dos Prazeres surnuaia väravas. :)

Olen mitmetes riikides omanäolistes surnuaedades käinud ning ei pidanud pettuma ka seekord. 
Mõni võib küll mõelda, et milleks ja mida võib surnuaed turistile pakkuda ... noh, kuni oma esimese külastuseni ei tulnud minulegi pähe oma turismireisil surnuaedasid külastada, see aga möödus peale esimest külastust ... miks mitte, mis ta niiväga siis erineb mõnest ausambast või mälestusmärgist ... aga ei taha ma kellegi usku kõigutada ning vägisi surnuaedadesse ajada. :)

Sellist mausoleumide ridadega ääristatud tänavaid nagu siin, ei ole ma varem näinud. On ka mujal neid mausoleume nähtud, kuid nad on alati hauaplaatide vahel kaootiliste puntidena, mitte aga ei moodusta selliseid tänavaid. Enamustel majakestel on ka uksed tabalukkudega suletud ... ei tea, kas kardetakse, et kadunukesed öösiti muidu hulkuma lähevad? ;)
Piilusime sisse ka ühest klaasuksest, mis veidi rohkem läbi paistis. Kirstud kadunukestega nagu moospurgid riiulitel reas ...



Meie jaoks rohkem harjumuspärased hauplaadid ja urnimüür asusid vaid ühes surnuaia servas väga kitsal alal. Suurem osa surnuaiast oli siiski vaid mausoleumide tänavate päralt.
Edasi hulkusime veidi jalgsi, püüdes leida mõnda turgu. Üleval kaadril ühe haigla tagauks :) 

Jõudsime selle hoone juurde, kus pidi kõigi andmete järgi olema turg.

Tegelikult saime petta ja peale paari paari müüja vanakraami lauakestega seal õues miskit ei olnud, hoone ise aga oli hoopis mingi areen.











Liikusime metrooga tagasi kesklinna, et veidi aega šoppamisele pühendada.
Tembutajad tänavatel raha teenimas ...
Lisan siia ka ühe videoklipi tänavamuusikutest.
Seejärel sukeldusime kaubanduse võludesse, 
ei unustanud ära isegi mitte H&M-i, mille ukse taha see isa lapsega ootele oli jäetud ...:)
Hindadest rääkides ... kui toidukaupade hinnad olid sarnased meie hindadele ning ka H&M hinnakiri sarnanes meie poodide omadele, siis tegelikkuses oli võimalik sealt rõivakaupa saada ülihea hinnaga. Nii olid meeste triiksärgid küll kallid, kuid ülikonna võis saada endale väga soodsa hinnaga. Nii rändaski meiega tagasi suisa kaks ülikonda ja hulganisti muud riidekaupa. :)
Hotelli kõrval restoranis menüüst toite valides saime taas aimu kohalikust toidust. Ülemisel pildil siis riisihautis (või kuidas iganes nad seda nimetasid) pardilihaga, mis maitses nagu eilne kuiv riisipuder, mida oli maitsestatud pardiliha ning vürtsika vorsti ja läbikasvanud peki viiludga ... tagantjärele targemana olles pean nentima, et muljet see toit ei avaldanud. Üldiselt ma reisides ei ole väga pirtsakas toidu suhtes, Lissabonis ma aga kohe kuidagi ei leidnud toite, mida ma nautinud oleks ... kui mitte arvestada muidugi kondiitritooteid ;)


Siin saime ka lõpuks pihta sellele esimesel õhtul kirjeldatud- "Today we have tigu" sildile. Kõik on ju lihtne kui seebivesi, ... mõtlesime lihtsalt asjad enda jaoks liiga keeruliseks.
Proovisime nii tigusid, kes olid küll küpsetatud, kuid kelle sarved olid endiselt uhkelt püsti ning ka rannakarpe. Pean nentima, et teod olid küll söödavad, kuid karbid meeldisid meile enam. Üks meie seltskonna liige keeldus muidugi selliseid asju proovimast ... :)

Kiire õhtune jalutuskäik hotelli ligidal pimedas andis taas diileritele võimaluse meile kokaiiiii ja hašsšsš pakkumisi teha  :P
Kuna me erilist huvi üles ei ilmutanud, 
siis ei muutunud nad õnneks pealetükkivaks ...


Järgmine päev oli linnast väljasõidu päev. Hotellis nägime soodsate rendiautode reklaami. Eelmisel päeval käisime vormistamas lepingut ning hommikuks lubati auto meile hotelli ukse ette toimetada. Hommikul selgus, et meie kõige väiksema hinnaklassi autot neil parasjagu ei olnud ja nii saime vabanduste saatel klass parema auto ... no mis sai meil selle vastu olla. ;)



Sõitsime Sintra linna, mis asub tegelikkuses Lissabonist vaid poole tunni sõidu kaugusel (ligi 30 km) ning kuhu pääseb ka rongiga. 
Otsustasime oma liikumisvõimalused paindlikumaks ning mugavamaks muuta ja nii liikusime rendiautoga.
Olles auto ära parkinud, ronisime esimese asjana mägedes asuvasse Mauride kindlusse. Kindlus tundub küll asuvat kõrgel, kuid usun, et mõistliku tempoga suudavad sinna ronida ka eakamad ning lapsed ...   
vaated on väärt selle paiga külastamist.
Mingil moel meenutasid need vaated mulle kunagist San Marino külastust.


Sealsamas mäe otsas asub ka Pena loss, mida meie sel korral ei külastanud. Ei oskagi põhjendada miks nimelt ... noh, seekord läks sedapsi ...
Meie sealviibimise ajal oli osa kindluse müüridest suletud seoses mingit filmivõtetega ... ootasime küll, et iga hetk laskub sinna helikopteriga Bruce Willis või mõni teine märulikangelane ... aga noh, ei tulnud kedagi ... :)
Mõned vaated teel mäest alla,  
ka glasuurplaadid olid kenasti esindatud.
Mekkisime ühes suveniirpoes ära ka kohalikule piirkonnale iseloomuliku magusast kirsisordist tehtud napsi Ginjinha ehk Ginja. Pisikesest sokolaadist pitsikesest pakuti kirsilikööri, mis maitses kui meilgi müüdav liköörikomm - kirss šokolaadis. :) 

Üks hommiku latte tänavakohvikus, kust saime jälgida ka selle tänava-veiderdaja ettevalmistusi algavaks tööpäevaks. :)




Palee Quinta da Regaleira oli üks vaatamisväärsus, mida tahtsin ise kindlasti näha ja mitte niivõrd palee enda pärast, vaid just paleed ümbritsevate aedade pärast.
Palee sisemus oli minu jaoks üsna igav, kui mitte arvestada mõningaid ruume

ning mosaiikpilte põrandatel.
Pargis oli igasuguseid jalutusradasid ning tornikesi, mida külastada.
Mina olin juba varem kodus pannud pilgu peale pargi sellele osale,
kus asusid tunnelid, kabel, grott ja Leda koobas.
Ka väikese joaga järv,
kus on tore kividest teerada, mida mööda astudes saab järve ületada
ning ümbritsevaid vaateid nautida.

Tunnelite lõpus jõudsime kaevu põhja, mida nimetatakse ka taguridipööratud torniks.
Kaevu äärt mööda trepist üles ronides jääb mulje, justkui roniksid torni tippu, 
kõik on olemas ... trepid, sambad jne. 
Tippu jõudes avastad aga korraga end alla kaevu vaatamas. Olime jõudnud maapinnale. :)
See on siis see park Sintras, mida tahtsin oma silmaga ära näha ja mida võin ka lugeda üheks selle reisi tipphetkeks ja paigaks mida peab Sintrat külastades ise nägema.
Sõitsime Sintrast välja mere poole, et näha ära oma silmaga ka Euroopa läänepoolseim tipp.
Teel tegime peatuse Convento dos Capuchos kloostris.
Endisaegne klooster ei ole täna küll enam kasutuses algsel eesmärgil
ja seda kasutatakse muuseumina, 
kus saad ka ilma giidita liikuda ja tunnetada kui kitsastes oludes ja vähenõudlikuna need mungad kunagi elasid. Puudus täielikult elekter. Lamamisasemed on pehmendatud korgitamme koorega.
Siin paistab olevat söögituba, 
mis asus köögi kõrval, olles omavahel ühendatud vaid selle pisikese aknaga paremal.
WC akudena kiviplaadis
asus samas ruumis pesemiskausiga.
Neis pisikestes ruumides, liikudes läbi uste, mis on polsterdatud samuti korgiga, võib tekkida päris klaustrofoobne tunne.
Hooneid ja eluruume on vähe, tundus, et palju seal munkasid koos elada ei saanud. 
Liikusime veidi ringi seal ümbruses
ning jõudsime järeldusele, et tulles rongiga Sintrasse, ei oleks me seda kloostrit vast näinudki.
Niivõrd eemal on see siiski Sintrast endast, kuid tänu rendiautole oli meil võimalus ka see paik ära näha.
Cabo da Roca -  Euroopa läänepoolseim tipp Atlandi ookeani ääres
oli sel päeval väga tuuline.
Vaatamata sellele, et pildi tegemiseks oleksin eelistanud vel tormisemat merd, oli seal ilus.
Nagu korralikule turistile kohane, ostsin ka omale tunnistuse seal viibimise kohta. :)
Turnisin seal veidi kaameraga ringi 
ja jäädvustasin endale vaateid.
Mingil hetkel sai sellest kõigist küll ja liikusime edasi ranna äärt mööda põhja poole.
Jõudsime ühte väiksemasse randa - Praia da Adraga
kus kohalik vetelpääste kõik veest välja vilistas
ja siis ise vaikselt jalga lasi.
Tundus mõistlik, sest tuul oli tugev ja laine suur. Lisan siia ka ühe videoklipi sealt.
Sinna kadus ka meie lootus sel päeval ujuma minna.
 Õhtuks olimegi tagasi oma kõigi mugavustega Sintra hotellis.
Peale hommikusööki asutasime end taas teele.
Monserrate palee külastus Sintras tundus põnev. 
Kui pargi alguses olid ilusad vaated 
ja põnevad varemed,
siis pargi lõpus äraõitsenud roosiaeda jõudes oli mulje, nagu oleksime eksinud mingile mahajäetud põllutükile.
Õnneks mahendas üldmuljet uhke palee, 
mille ääres kasvasid puud, mida ma endamisi ristisin luua-puudeks. :)
Palee sisemus oli nikerduste
ja pitsiliste arhitektuuri austajatele tõeline maiuspala.
Püüdsin minagi seal endale järjest paremaid kaadreid püüda. 

Ütleksin, et palee päästis kogu selle eelneva kerge pettumuse. ;)

Siin üleval ja ka kõrval näited sellest korgitammest, mille tüvedel kasvasid sõnajalad ning mille koorega olid ka need kloostri seinad polsterdatud. 

Sel hommikul liikusime taas mere äärde, seekord siis Cabo da Roca'st lõuna poole, suunaga tagasi Lissaboni.
Leidsime Playa de Abano ranna, kuid taaskord oli lainetus ujumiseks liialt suur.
Solberdasime vaid jalgupidi vees, kuniks oli aeg edasi liikuda.
Põrguauk oli hea koht jalasirutuseks.
Siin sai vaadelda ookeani jõudu, mis oli kaldasse suured uurded ja koopad uuristanud.
Üle 25.aprilli silla sõitsime 
Costa da Caparica randa, kus saime lõpuks oma soovi täidetud ja Atlandi ookeanis ujutud.
Aja puudusel jäi meil küll sõitmata uhkel Vasco da Gama sillal aga jäägu see siis seemneks tulevikku :) 
Oli viimane õhtu Lissabonis ja seal meie hotelli ligi väljaku servas portveini klaasi taga oli hea meenutada nähtut. Jah, õppisin seal armastama head portveini ja ka see pilt on tehtud läbi veiniklaasi. :)
Olin täitnud ühe oma ammuse soovi ja näinud nüüd ka Lissaboni.


Kogu selle reisikirja lõpetuseks lisan siia selle lõigu Astrid Lindgreni raamatust, mille leidsin netist:  

"Nojah, aga mõtle ometi, kui paha on olla nii rumal. Kui sa saad suureks ja keegi sinult näiteks küsib, mis on Portugali pealinn, siis sa ei oskagi talle vastata."
  "Igatahes oskan ma vastata," ütles Pipi. "Ma vastan lihtsalt niimoodi: "Kui sa nii õudselt tahad teada, mis on Portugali pealinna nimi, eks kirjuta otse Portugali ja küsi järele!""
  "Aga kas sa siis ei arva, et on ebameeldiv, kui sa ise seda ei tea?"
  "Võib ju olla," vastas Pipi. "Küllap ma lesin vahetevahel õhtuti ärkvel ja muudkui juurdlen: kuidas ometi on Portugali pealinna nimi. Aga inimesel ei saa ju kogu aeg aina lõbus olla," väitis ta ning kasvatas korraks tiritamme. "Pealegi olen ma isaga Lissabonis käinud," jätkas ta, pea alaspidi, sest ta oskas ka niimoodi rääkida.

Astrid Lindgren "Pipi Pikksukk"








11 kommentaari:

  1. See Pipi jutt on tõeliselt mõnus reisijutublogisse!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Tänud, mulle endale tundus ka, et see sobib oivaliselt seda juttu lõpetama :P

      Kustuta
  2. Väga meeleolukas. Oleme ise septembris Lissaboni minemas. Seal 3 päeva ja edasi Farosse. Omal käel. Hea materjal, millest juhinduda. Tänan.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Võta heaks ... on tore, kui mu kogemused ja mõtted kellegile abiks on :)

      Kustuta