minu esimesed virmalised

 27. augusti virmalistest jäin taas ilma ... noh iseenda lollusest ... nüüd olin küll valmis. Õhtul sadas vihma ja pilvitas, sestap olin kaotanud lootuse mingeidki virmalisi, vaatamata lubavatele andmetele, näha. Ringa oli see tubli inimene, kes kella 1 paiku öösel mind arvuti vahendusel ärgitas ikkagi pildistama minema. Ma ise võtsin asja algul üsna leigelt, kuna pilved  katsid aknast vaadates taeva ... 

/panoraam 4 kaadrist/

 Kui Ringa teatas, et proovipilt näitab virmalisi, siis sain lõpuks toa mugavustsoonist välja ning hakkas kibekiire askeldamine, fotokott kokku ja minekut .. .muidugi oli kaamera aku peaaegu tühi, pealambi unustasin koju, kaugpäästiku patarei tühi ... noh nagu ikka .... paha siga, sada viga ...

 Esimene mõte oli minna Türisalu panga juurde kuid kuna see on siiski tükk maad sõitu, siis korra kaalusin, et kui ikka väga pilves, lähen Viimsi kanti mere äärde ... lõpuks kui kodust välja sõitsin veidi peale ühte, siis võtsin algul suuna Saku poole, lootes siin tee ääres mõnes pimedamas teelõigus proovipilti teha ... 

 Olles juba paraja hoo sisse saanud, ei olnud mul mahti enam proovipilte teha, ... sõltumata kaugusest võtsin suuna automaatselt siiski Meremõisa-le, mis jääb sinna Keila-Joa külje alla.

 Tee peal hoidsin telefoni teel korduvalt sidet Ringaga, kes oli ka juba väljas pildistamas.

 Jõudsin end vahepeal ka kiruda, et mis ma seal õues öösel teen, kui tähti ei paistnud, kuna kogu tee, mis ma Keila-Joa'ni sõitsin, olin mattunud paksu udu sisse ... aga sõitsin kangekaelselt edasi, kuna lootsin siiski oma esimesed virmalised sel ööl kinni püüda ...

 Olles mere äärde jõudnud, arvasin, et seal on rahvamurrud koos nagu laulupeol ... üllatusin kui avastasin, et olen seal ainus elushing, ... peale lindude, keda ma seal mitu korda lendu ehmatasin.

 Auto seisma jätnud, avastasin end korraga kottpimedusest .. pealambi jätsin ju koju ... mobiili taskulamp aitas siis hädast välja. 

 Rand lehkas mädaneva vetika järele kuid mul polnud aega sellega tegeleda ... määrasin põhjasuuna ning suure vankri asukoha, kuna omasin Ringa käest eelinfot, kus virmalised suure vankri suhtes asetesevad , ning asusin tulistama ... juba esimene testkaader tõi rõõmusõnumi, ... see helendus seal vankri all olidki virmalised nagu olin kahtlustanud. Tegime mitmeid telefonikõnesid ja vahetasime infot, samal ajal pildistades. Tegin kiiruga ka ühe panormaavõtte ära (teine pilt siin alguses). Kui poole kolme paiku kippus valgus tuhmuma ja tunda oli, et selleks ööks on pidu läbi, tekkisid taevasse veel viimased erksavärvilised sambad ... justkui hüvastijätuks....

 Tegin enda jaoks veel mõned kaadrid kuust, mis pilvedesse peitus ning tähistaevast. 

 Ja oligi aeg koju magama sõita. Siinkohal tahan veel Ringat tänada, et ta ikka mind piisavalt torkis ja suutis mu kodunt välja keelitada  ...  :)

50mm vanalinnas

 Tekkis idee vanalinna minna, ...  et aga minek jäi veidi hiliseks, siis tekkis mõte,  et läheme seekord vanalinna liikuma vaid 50 mm objektiividega   ... noh, et eks näeb, mida keegi siis kinni püüab :) Minu "saak", nii hea või halb kui ta ka sai, on siis siin :)

Rabaöö Nigula rabas

 Jõudis taas kätte see päev, mil ordukatega sammud rappa seadsime. Minu jaoks avastamata olid nii Tolkuse kui Nigula raba seal Pärnumaal.

 Tolkuse raba oli üllatavalt värviline ... Muidugi vales suunas pildistades sai ka halle kaadreid, kuid siiski ... kui olid õige suuna päikese suhtes ära tabanud,  õnnestus saada kuldseid kaadreid koos ilusa pilvi täis taevaga :)

 Olgugi, et eelnevad vihmased päevad olid vee temperatuuri veidi jahutanud, oli ilm selline mõnus, et otsustasime siis Mariga sinna rabajärve ujuma minna. Sinna on rajatud korralik ujumiskoht koos redeliga veest välja ronimiseks ... no oli ikka mõnus värskendus...

 Rada viis meid rabast välja Rannametsa luidete vahele, kus imeilus puhas männik, mille all oli lust jalutada ja kaadreid püüda. Oma sõitudel Lätti olen sageli vaadanud neid puhtaid metsasid seal Uulu kandis ja kahetsenud ajapuudust, et pole mahti sinna olnud põigata. Seekord tuletasin muu hulgas ka vanu vedamise tehnikaid meelde koos teistega ja nii sündis see kaader :)

 Seal küngaste otsas oli ka vaatetorn, kust avanes vaade nii Tolkuse rabale, kui ka teisele poole merele ...

 Tolkuse raba ei rahuldanud meie soove ööbimise jaoks ja nii liikusime edasi, põigates sisse Kosmonautika puhkekeskusesse, kus väidetavalt on puhanud esimene naiskosmonaut Valentina Tereškova isiklikult ... ;) 

Kauaks sinna me ei jäänud. Haigrud mere ääres vaadatud, seal ligi ühes saiapoe juures keha kinnitatud, seadsime oma suuna Nigula rappa ...

 Nigula raba on rabana ise päris kenake ... on laukaid, on järv ... kuid on ka väga lagunend laudteed. 

 Kui osa laudteest oli värskelt korrastatud ja turvaline, siis oli seal pikki lõike, kus laudtee oli üsna ebaturvaline, .. lauad oli pilla-palla laiali, naelad turritasid laudadest välja ning astudes tuli vaadata, kuidapidi laua ots end jala all keerab. 

 Targem oli vähemalt lauapikkust pikivahet hoida, kuna muidu võisid end leida eelmise kõndija poolt astumisega üleskergitatud lauajupi otsast.













Oleks tore, kui leitaks vabu vahendeid ja  selle laudteega miskit ette võetaks, et oleks võimalik ka tulevikuski seda raba külastada ...
Kuna ilm oli meie jaoks soodne ja õhtupäike kuldas raba taas mõnusasti üle, siis siin alumise pildi laugaste juures soovitas Ringa mul juba panoraami proovida. Noh, sai selline lahmakas teine (16 püstkaadrit), aga mingi üldmulje ehk siiski annab.

 Siin veel mõned kaadrid sealt, enne kui teise rabatorni juurde jõudsime ... 

 Torni juures vaatasime, teisi järgi oodates, Silviaga üle need makro vaherõngad. Tal oli ettekujutus, et vajab nende kasutamiseks abi ja õpetust, tegelikkuses oli see asi tal kõik juba käpas ... oli vaja vaid korra koos üle katsetada ... see siis minu kaader kanarbikust. :)

 Tegime selles tornis ka oma grupipildi ja arutasime, kas jääme sinna päikeseloojangut vaatama. Esimene mõte oli et jah, kuna meie ööbimiskoha torn oli sealt vaid ~2 km kaugusel. Aga kuna proovikaader tornist osutus väga igavaks, mida hiljem kodus näppides õnnestus vähe söödavamaks kruttida, ning laudtee kahe torni vahel eriti kiita ei olnud, otsustasime edasi liikuda oma ööbimise torni juurde.

 Ega meil see edasiliikumine väga kiire ei olnud ... oli ju tegemist siiski pildistamistripiga, kus igaüks igal võimalikul juhul midagi kaamerasse püüdis. ;)

 Päike laskus kiiresti.

 Püüdsin pilti ka peegeldusi, kus kuu boonuseks oli. 

 Õhtu oli ilus ja öö paljutõotav, kuna nii rabasse kui ka järvele hakkas kogunema paksu udu ... kinnitasime keha, veetsime lõbusasti aega ning tundsime end oma seltskonnaga niisama hästi, ... kuniks oli aeg oma pesades uinuda... alumisel torni lavatsil oli meil telk, mina magasin oma putukavõrgu all torni teisel korrusel ning ka ülemisel korrusel jagus meil ruumi kahele magajale ... seega korralik korrusmaja ;) ...

 Hommikul veidi peale 4 ajasime end üles ja mis selgus ... öötuuled ja tekkinud pilved olid kõik meie vastu pööranud ning udu kaotanud ...

 Tornist vaadates nägime veel ühes küljes mingeid uduriismeid ja võtsime suuna sinna. 

 Kohale jõudes olime ka sellest ilma, lihtsalt nii kiiresti see udu kadus ... sellegipoolest ei istunud me käed rüpes ja otsisime igaüks omale tegevust. Mina mässasin tükk aega nende ämblikuvõrkudega. :)

 Lootsime siis toredale päikesetõusule ... 

 Hetkeks näitas end taevas isegi vikerkaare jupike ... :)

 Õige pea sai selgeks, et midagi rabavat ei teki ka sest päikesetõusust. Otsustasin liikuda tagasi meie öömaja juurde, teepeal siiski mõningaid kaadreid pildistades. Nii märkisin ära ka selle hetkel, mil esimesed päikesekiired puulatvu paitasid. 

Vaatamata kõikidele pisiprobleemidele olen ma meie rabaööga igati rahul ning siinkohal tahaks tänada nii kokkusaamise korraldajaid Helenit ja Hellet ning muidugi teisi ordukaid, tänu kellele see trip teoks sai  ....:)