Hommikuudu Mukre rabas

Rabad on eestimaale omased pinnakooslused, mida lõuna-euroopas ei kohta. Mulle meeldib rabas käia igal aastaajal ja alati on ta omanäoline. Seekord oli ühel päeval tuttavatega arutelu, kus nad avaldasid soovi koos pildistamiseks, et nad saaks seda fotograaafia maailma veidi rohkem koos avastada. Kuna ma olin vaikselt keerutanud mõtet üks udune rabahommik sel aastal veel ära vaadata, siis haarasin võimalusest ja kutsusin tuttavad kaasa. Leppisime siis kokku, et kohtume laupäeva hommikul kella 4 paiku Mukre rabas. 

 Ise jõudsin kohale veidi varem. See vaikus mis mind ümbritses ... see pimedus ... tegin ka mõned proovikaadrid tornist (ülemisel pildil), mis andis aimu, et udu on täitsa olemas. 

 Kui teisedki kohale jõudsid, kolisime oma asjad torni. 

 Ringi vaadates sain aru, et olin ajaarvestusega veidi mööda pannud. Kui ordukatega rabaöödel oleme olnud, on valgemaks läinud juba nelja-poole viie paiku, siis nüüd ei olnud enne kuut-poolt seitset valgenemist oodata. See andiski võimaluse omavahel veidi rabast rääkida.

 Arutasime üle ka fotograafia püha kolmainsuse - säri, ava ja ISO ... tegime tornist mitmeid kaadreid kuust ja ümbritsevast udust. Jõime kaasavõetud sooja teed ... :) Proovisin ka täheringe säritada. Nii proovisin 2 x 25 minutilist säritust teha, kuid sügisene udu oli midagi muud kui varasemad udused rabad. See tõusis kõrgele, liikus kiirelt ja nii ei jäänud neid tähti taevas kuigi hästi näha. 

 Kui piisavalt valgeks läks, oli aeg oma kompsudega tornist alla ronida. 

 Askeldasime veidi ringi, igaüks oma kaameraga kaadreid püüdes.

 Kuna taevas oli pilves, ei olnud ka mingit kaunist päikesetõusu oodata. Nii pühendusingi ämblikuvõrkudele ja udule.

 Valgemaks minnes muutus ka udu veidi põnevamaks.

 Tagasi torni juures, otsustasime oma kotid sinna jätta ja teha ka kerge matk mööda laudteed matkaraja alguse poole.

 Peegeldused, 

 käbi läbi ämblikuvõrgu 

 ja kastepärlid võrgul.

 Mingil hetkel märkas keegi seda karvast tegelast hommikuunes, kaetuna üleni imepisikeste veepärlitega. 

 Tegime rabajärve ääres ühe hommikuse kiirgrilli ka, et kinnitada keha, ning samal ajal vaatasime üle ka , palju me rabataimedest teadsime ... Mingil hetkel käisin ja tegin veel mõned kaadrid nii neist ämblikuvõrgu pallidest, mida rabarohu vahel hulganisti oli ning ka instagrammi jaoks mõned kaadrid ämblikuvõrkudest. :)

 Nende lehtede puhul oli sügisvärve juba tunda :)

 Ehkki udu oli nagu ta oli, st ei olnud pildistamise mõttes kõige paremas konditsioonis, ning kaamera objektiivi oli praktiliselt kogu aega udust vaja puhastada, oli see siiski tore hommik rabas. Ka seltskonnal polnud viga, ... oli tunda nii nendepoolset huvi pildistamise kui looduse vastu. :)

 Tagasiteel koju tegin veel tee ääres mõned peatused, kuna ümbritsev loodus suisa nõudis enda jäädvustamist...