25 märts 2013

Küüditamise aastapäev

 Mõtlesin kodus tükk aega, kas minna Vabaduse väljakule küüditatute mälestuseks süüdatud küünlaid vaatama ... noh, et kui oled juba korra mõnusasti töölt koju jõudnud, kas siis on ikka tahtmist taas linna sõita selleks. Endal olid kogu aeg silme ees eelmisel aastal ajakirjanduses nähtud pildid tuhandetest küünaldest...
 Noh ja ega midagi, sain laiskusest võitu, võtsin tuttavad kaasa ja varsti me seal olime. 
 Vaatepilt nende küünaldega oli muidugi võimas ... midagi sellist mida iga päev ei näe.
 Seetõttu ei näinud ma ka mingit põhjust kahetsemiseks ... seda enam, et ka mu enda ema 1949. aastal selsamal päeval vaevalt 1 aastasena koos mõned aastad vanema õe, ema ja vanaemaga Siberisse küüditati ...  
Mis veidi meele mõruks tegi ja silma kriipis oli see, et kui seal vabaduse risti kõrval mäel olid riigilipud kõik leina märgiks poolde vardasse lastud, siis veidi kõrgemal uhkeldas linna lipp täies vardas, ehkki see mast oleks võimaldanud ka seda lippu veidi allapoole lasta ... aga ju siis polnud vaja  ... suhtumise küsimus pigem, mitte lohakus, kuna see lipp asub ju pea linnavalitsuse akende all ...
Palju oli seal liikumas ka turiste, kes imetlesid vaatepilti ning jäädvustasid seda oma kaamerate ja mobiilidega. Üks väiksem venekeelne seltskond keskealisi, tõenäoliselt venemaalt tulnud turiste küsis mult, et kas ma räägin vene keelt. Minu jaatuse peale küsisid nad, et mis pidu meil on, et sedasi väljak küünaldega ehitud. Viisin siis neid lühidalt kurssi selle tähtpäevaga ja ka sellega, et see meie jaoks pigem mälestuspäev on , mitte pidu ... igatahes oli tunda, et nende huvi oli siiras. Olin endaga rahul, et vähemasti mõnelegi vene inimesele suutsin edasi anda neid mõõtmeid, kui suurel hulgal eestlasi see teistkordne küüditamine puudutas ... seda ajaloolist seika, mida teiselpool piire eriti mäletada ei taheta ... aga see on siiski meie ajalugu, mida ei tohi unustada.

10 kommentaari:

  1. Suurepäraselt edasi antud hetk ja kõik väga head kaadrid. Eriline ja super on aga nr 3 :))

    VastaKustuta
  2. Nõus Ingridiga!See lausa puudutab hinge!

    VastaKustuta
  3. Aitäh jagamast ja rääkimast

    VastaKustuta
  4. Tänud, Jüri! Seda kurba päeva ei tohi unustada.....

    VastaKustuta
  5. Ilus valgusmäng... Aga kui ma kuulan memme-taadi mälestusi, väheseid, mida nad üldse tahavad üle huule lasta ja sellest ajast tagasi tuua, siis midagi ilusat selles päevas ei olnud, vaata kuidas tahad...
    Kahe otsaga asi - meenutada on vaja, sest olematuks ju seda etappi ajaloost ei muuda, samas unustada on kogenutele tervislikum, sest selles õuduses taas ja taas oma mõtteis viibida pole just tujutõstev... teisalt imetlen ma nende visadust ja eluvaadet, sest nemad on näinud ellujäämise nimel ränka vaeva ning oskavad seeläbi ELU hinnata ja ma arvan, et palju õiglasemalt, kui praegused põlvkonnad :) Aeg muutub ja inimesed selles :)
    Aitäh, Jüri, jäädvustamast ja jagamast!

    VastaKustuta
  6. Kaunis seeria, ka mulle meeldib see nr 3. Aitäh, Jüri et kohal käisid ja meiega jagasid.

    VastaKustuta
  7. Haruldane vaatepilt eritilist meeleolu tekitav.

    VastaKustuta
  8. Tore kui suutsin veidigi midagi Teile edastada ... tänud vaatamast.

    VastaKustuta