18 märts 2012

Barcelona ja Andorra 23.- 29.05.2007


 Lisan siia tagantjärele reisikirjelduse minu 2007. aasta reisist Barcelonasse. Kohale lennutas meid Helsingi Vantaa lennujaamast  otselennuga Finnair. Lennuk oli uhke ... ekraanid, millelt sai algul jälgida kaamerapilti lennukiesisest stardirajast, hiljem kuvati sinna ka lennumarsuut. Pileti hinna sees pakuti nii süüa kui juua. Kuna enne meie lendu oli korduvalt ajakirjanduses juttu, kuidas lennufirmad muudavad alkoholi lennukites tasuliseks, siis ei julenud me esimese pakkumise peale kohe veini võtta. Kuna aga üks vene seltskond omale ohjeldamatult šampust tellis ning selle eest midagi ei tasunud, riskisime ka meie tellida omale punast veini.


Kodus, enne reisi, anti mulle soovitusi, kuidas soodsalt lennujaamast linna saada. Linna viivad muidugi shuttle-bussid, mis aga on kallimad kui tavaline ühistransport. Seetõttu käisime lennujaamast õhutunneli (kõrvalpildil) kaudu raudteejaamas, mille kioskist ostsime 10 x  linna transpordi pileti (2007 aastal maksis see 6,90€). Lennujaama B-terminali eest, mis asus mõne sammu kaugusel A-terminalist, kuhu meie lennuks saabus, viis linna buss nr.46 (Pl.Espanya), mis peatus peaaegu meie hotelli juures.



Kui olime end hotellis Climent sisse seadnud, siis tutvusime veidi hotelli ümbrusega ning tegime plaane järgmiseks päevaks.
Ühest põiktänavast leidsime baari nimega - JUBE ... sobis küll oma nimega sinna keskkonda ;)

Esimene öö hotellis tundus, et need 5 päeva, mis selles linnas viibime saab piin olema, kuna hotellitubade ustele olid paigaldatud vedrud, mis uksi prõmmides kinni tõmbasid ja nii toimus magamamineku ajal üks paras prõmmimine koridoris, kui hotelli külastajad linna pealt öömajale saabusid. Padjad olid ka sellised, mida me varem kohanud ei olnud, vaid selline pikk padja moodi riba, mida saime siis müra summutamiseks ümber pea keerata ;)
Järgmised päevad see müra juba enam ei häirinudki ... nii kiirelt elasime olukorda sisse ja üldiselt jäime oma valitud hotelliga väga rahule.

 Hotell Climent (kõrvalpildil vaade hotelli aknast) asus ise väga heas asukohas. Üsna  ligidal nii bussi- kui raudteejaamale, metroopeatus mõne minuti jalutuskäigu kaugusel Placa Espanya ääres, mille juures asusid ka Barcelona kuulsad Maagilised purskkaevud. Järgmiseks päevaks otsustasime külastada tunni ajase rongisõidu kaugusel mägedes asuvat Montserrat kloostrit, kus asub  Must Madonna
Metroopeatuse seinapilt oli esmamulje järgi üsna õõvastav (alumisel pildil), samas mõtlemapanev...
 

Barcelonast ostsime omale kombineeritud rongipiletid, mis sisaldasid rongisõitu Manresa peatuseni, kust tuli ümber istuda mäkke roniva rongi peale. Tõttöelda tegime oma reisi veel põnevamaks sellega, et väljusime rongist ühe peatuse varem ja tõusime mäkke lisapiletit ostes köisraudteega. Hiljem tagasi laskusime juba mäest rongiga, mille hammasrattad keskmise liipri sakke loendasid, et rong liialt suurt hoogu sisse ei saaks ;)
Juba see mäkke kloostri juurde tõus köisraudteel oli omaette elamus.





















Et sattusime sinna kloostri juurde puhkepäeva hommikul kui turistide hordid ei olnud veel paika vallutanud, saime rahulikult  tutvuda kloostriehitistega väljastpoolt, panna küünlad kiriku juurde ning ka  kirikus asuvat Musta  Madonnat õnnestus meil vaadata ilma erilise järjekorrata.  Madonna paremas käes olev õun oli klaaskuplist välja jäetud, et külastajad seda puudutada saaks. Pidada õnne tooma või mida iganes ...
Lisan siia järele ühe lühikese videoklipi, mille tegin seal kirikus.


Et meil sellel päeval muid ettevõtmisi ei olnud eriti planeeritud linna peal, siis otsustasime oma aega sisustada veidi kloostri juures mägedes turnimisega. Kloostri juurest viisid üles mägedesse matkarajad, mille tutvustavatel suunaviitadel oli ka hoiatus, et mäkke tuleks tingimata kaasa võtta joogivett. Ilm oli ilus ja nii me mäkke läksime. 
See paari -  kolme tunnine ronimine õigustas end igati, sest vaated, mis mäelt avanesid olid võimsad. Kui algul viis mäkke trepp, mis oli ääristatud käsipuudega, siis mingi aja pärast kadusid käsipuud, ja siis juba hiljem ka trepiastmed, nii liikusime vaid sissetallatud rada mööda.

Mägedes saime tunda kohe ka kataloonlaste erakordset sõbralikkust. Matkarajal jalutasid meile vastu vanemate härrasmeeste seltkond kepikõndi tehes, kes kõik meid Hola hüüdes tervitasid. Eestis ei oleks sel ajal sellist asja eriti vist juhtunud, ehkki tänaseks on ka eestlased juba selles vallas palju arenenud.





















Montserrat mäed oma ümarate vormidega on pilkupüüdvad ning mägedes jalutades võis iga natukese aja pärast avastada uusi põnevaod vaateid ja pinnavorme. Seda mäemoodustist siin kõrval pildil kutsutakse mõnel pool kirjanduses kui "jumala sõrm".
Eks igaüks nimetab teda nii nagu ta seda ise parasjagu näeb ;)
Viimane pilk kloostrikompleksile ning mägedele seal taga tõi avastuse, et kloostri kõrval asuv autotee oli rajatud õhku.





































Õhtuks olime taas tagasi Barcelonas. Kohalikud elanikud ei pea end niivõrd hispaanlasteks kui pigem kataloonlasteks. Keeleliselt sarnaneb kataloonia keel küll hispaania keelele, kuid on siiski erinev. Barcelonast on pärit palju maailmakuulsaid nimesid nagu lauljad Montserrat Caballe ja Jose Carreras, arhitekt Antoni Gaudi, kunstnikud Joan Miro ja Pablo Picasso ja paljud teised... Joan Miro kohta saad soovi korral rohkem infot SIIT.

  Liikusime linna peal ringi, ning nii mõnelgi korral üllatusime kuidas autosid pargitakse. Sageli on kahe auto vahel vaid õhkõrn vahe ning üldmulje jäi, et parkimisel on seal iga sentimeeter arvel. See kõrvalpildi auto oli muidugi sattunud esimesele autole liialt ligi ;)
Käsisime vaatamas ka Barcelona kuulsaimat staadioni Camp Nou-d, hispaania jalgpallimeeskonna FC Barcelona kodustaadionit.
Meenub veel käik kohalikku, hotelli ligi asuvasse poodi, kus nägime, praegu ka meil juba igapäevaseid, sangast kinni hoides ratastel enda järel lohistatavaid ostukorve. 2007 aastal aga meil selliseid ostukorve ei olnud ja siis tundusid need meile nii naljakad, et tegime neist isegi pilti ;)
Õhtul käisime vaatamas meie hotelli ligi asuvat Maagiliste purskkaevude vee ja tuleshow-d. Purskkaev rajati Gaudi õpilaste poolt.  Aga oli ikka võimas etendus küll, mida käisime vaatamas suisa kolmel järjestikusel õhtul. Show alguses kostsid helid tuntud hispaania soprani Montserrat Caballe ja Freddie Mercury ühislaulust Barcelona. Päris efektne, kui kõlaritest kajava laulu saatel hakkas purskkaev elama - oma kuju ning värvust muutma.

 Hommikusöögiks hotellis oli suur kruus kohvi või teed ja üks suur rõngassai, mis tilkus õlist, milles seda oli keedetud ning seejärel siis suhkruga üle raputatud. Ei anna võrreldagi põhjamaade ning ka Poola  hommikusöökidega, õnneks oli see siiski midagi enamat kui kuivikud ja küpsised, mida Roomas kunagi saime. 







Meie esimene sihtmärk oli Güelli park, kuhu suundusime ülespoole tõusvat tänavat mööda. Mingi aja pärast avastasime end keset tänavat rajatud eskalaatori eest.
Neid eskalaatoreid oli tegelikult mitu tükki jutti ning aitasid kergendada jalavaeva. Hiljem selgus, et 1992 aasta Barcelona olümpiamängudeks oli linna korrastades rajatud mitmesse kohta vabasse õhku sellised eskalaatorid.





Pargis kohtasime ühte kummalist meest, kes pingi peal jalad taeva poole oleskles, nagu oleks ta tegelenud joogaga või millegi muu imelikuga.
Güelli Park on paik, mida Barcelonat külastades ei tohi vaatamata jätta.
See Kataloonia arhitekti Gaudi poolt kujundatud park on midagi sellist, mida mujal eriti ei kohta. See oli ka park kus me nägime hulgaliselt looduses vabalt lendavaid papagoisid.

Gaudi tööd on täis mosaiikmotiive, tema ehitised on omanäolised ning eiravad kõiki tavalisi ehitusvõtteid.

Kivikildudest ehitatud mitmekorruselised terrassid, sambad, pitskäsipuud - see kõik on nii Gaudile omane ning äratuntav käekiri.                

Park, mida kunagi tulevikus tahaks kindasti veel külastada, ning siis tuleks selleks endale juba veel rohkem aega võtta.
Edasi mööda tänavaid mäest alla kõndides jõudsime vahest ühe tuntuima Barcelona sümboli - Sagrada Familia juurde. Selle kiriku arhitektiks oli samuti Antoni Gaudi, kes seda oma elu viimased 15 aastat ehitas ning kelle poolt töö lõpetamata jäigi. Täna ehitatakse kirikut edasi Gaudi jooniste järgi ning selle eeldatavaks valmimisajaks on aasta 2026. Kirik, kus võib lõpmatuseni uurida detaile, mis kõik on käsitööna valminud ...
Liikudes tagasi meie mõistes linna südame suunas ja käisime ära ka Gaudi maja La Pedrera e. Casa Mila juures, mis on silmatorkav oma vormide poolest. Sellel majal, sarnaselt teiste Gaudi töödega, puuduvad konkreetsed vormid ja sirgjooned. Turistidel on võimalik tasu eest tõusta ka maja katusele, mida me seekord ei kasutanud, kuna järjekord paistis olevat pikk ning meil oli selleks päevaks veel palju vaatamisväärsusi planeeritud. Siin saab vaadata ka mõningaid ringpanoraame sellest majast, mis ei ole kahjuks küll minu looming, kuid väärivad siiski vaatamist.

Ühe maja katusele oli paigutatud üks esmapilgul veider suur traadipusa. Hiljem kodus uurides selgus, et tegemist on kuulsa elusoleva kunstniku Antoni Tapies'e skulptuuriga - Tool ja pilv.










Sel hetkel tekkis meil ka kerge nälg ning otsustasime sealsamas ligi olevas Tapase söögikohas veidi keha kinnitada. Tapas  - suupisted, mille poolest Hispaania kohvikud ja baarid on maailmakuulsad. Need on sellised pisikesed portsud erinevaid roogasid, alates oliividest ja mereandidest kuni paella'deni. Sellised söögikohad on hea võimalus proovida väikeste portsudena erinevaid hispaania maitseid. Meie lemmikuks osutus sealne paella.









Ka Gaudi looming Casa Battlo on sarnaselt Casa Mila'le maja, millel ei ole korrapäraseid vorme - kõverad aknad, kõverad rõdud, mosaiigid ... hoone, millest peatumata ei möödu.


Edasi jõudsime Placa de Catalunya'le - Kataloonia väljakule, millest saab alguse La Rambla.
La Rambla on jalakäijatele mõeldud 1,2 km pikkune bulvar, mis saab alguse Kataloonia väljakult ning lõpeb mere ääres Kolumbuse ausambaga. Sellel tänaval jalutades võib kohata kõike - nii zongleerijaid, linnumüüjaid, lillemüüjaid kui ka isikuid, kes raha teenimise eesmärgil kõikvõimalikke tegelaskujusid mängivad.
























See kivivalvur Ropka'le  sarnanev tegelane (vasakpoolne tüüp) oli selline tore, oma krooksuvalt korisevat heli kuuldavale tuues, et Ain otsustas temaga koos isegi ühe pildi teha.



Nende tegelastega sai koos pildistada, kui olid neile jätnud veidi raha. Kui kedagi just parasjagu seal poseerimas nendega ei olnud ja püüdsid lihtsalt vaid neid pildistada, siis sageli, kui nad seda märkasid, varjasid nad lihtsalt ennast või oma nägu, andes oma olekuga sulle mõista, et niisama pildistada ei tohi. Aga eks see ole sedasi igal pool.

La Rambla lõppes mere ääres maadeavastaja Kolumbuse monumendiga.
Üldiselt on La Rambla Barcelonas sellina piirkond, kus soovitatakse oma käekottidel ning rahakottidel pilk peal hoida, kuna on võimalus, et kuniks sa jälgid neid kõikvõimalikke artiste ja  võimlejaid kes seal elatist teenivad, võid jääda oma valveta rahakotist lihtsalt ilma.


Mere äärde jõudes otsustasime pilgu peale visata L'Aquarium'le, mis on üks euroopa suurimatest akvaariumitest. Tagantjärele targana, kes peale Barcelona akvaariumit külastas hiljem ka Helsingi akvaariumit, võin öelda, et kui sa pole enne Barcelona oma näinud, siis on Helsingis asuv akvaarium igati korralik, kuid olles enne viibinud Barcelona akvaariumis, tundus mulle Helsingi oma selle kõrval ikka üsna nigel koopia. Sellega ei taha ma nüüd mitte halvustada meie põhjanaabrite akvaariumit. Kindlasti tasub huvilistel ka seda külastada, sealt leiab vaatamist ikka.
Üks elamusterohkeim atraktsioon oli seal 80 m pikkune tunnel, mis viis läbi ookeanaariumi, kus said kas jalutada või liikuda edasi aeglaselt liikuval lindil. Siis ei olnudki sul vaja muud teha kui ammuli sui imetleda ookeanielukaid - haid, raid ja teised kalad ning molluskid ... võrdluseks veel Helsingi akvaariumiga toon välja, et kui siin põhjanaabrite juures olid haid vaevalt meetripikkused, siis sealsed olid ikka korralikud -  mitme meetri pikkused.
Kui altpoolt vaadatuna tundusid meist üle ujuvad haid hammaste (ei teagi, kas neil on kihvad või hambad) välkudes sellised kurjakuulutavad, siis raid paistsid kõik meile naeratavat. ;)
Käisime päevavalges ka Palau Nacional juures, mis on kunstimuuseum. Selle hoone juurde viivad hekkide vahelt samuti eskalaatorid, mida on võimalik kasutada lisaks treppidele. Selle hoone ees ongi Maagilised purskkaevud, mida õhtul imetlesime. Päevasel ajal oli purskkaev kuiv ja tundus sellise mahajäetuna.















Külastasime Poble Espanyol'i (hispaania küla), mis on arhitektuuri vabaõhumuuseum, kuhu on kokku kogutud kogu riigist erinevaid arhitektuuri näiteid.
Kui turismiteatmikest võib lugeda et see on parim koht kohaliku käsitöö ostmiseks, siis seda ta on, kui sind huvitavad keraamika, käsitöö jne.
Samas, kui loodad osta mingit käsitöö eset, millele on kirjutatud kas -  Barcelona, Spain, Catalonia või kasvõi Poble Espanyol, siis seda sealt eriti ei leia. Selleks peab siis ikkagi vaatama turistidele mõeldud suveniiri poodidesse.

Õhtul olime siis taas nautimas Maagiliste purskkaevude etendust. Lisan siia ka kaks videoklippi, mille seal kohapeal tegin.
  Selle purskkaevuga meenub kohe selle ilu kõrva ka see lugu, et kui järgmisel hommikul hotellis riidesse end panin, tundusid püksid liialt kerged st. püksitaskust oli puudu rahakott. Algul vaatasin ringi, ega ma rahakotti kusagile hotellituppa polnud riietumisega pillanud, kuid veidi hiljem, kui rahakott kusagilt välja ei ilmunud,  tekkis juba kergemat sorti paanika ... reis alles algusjärgus kuid mul oli kadunud rahakott sularaha, ID-kaardi, juhilubade ning pangakaartidega. Ainus mida suutsin lõpuks välja mõelda, et ma pillasin rahakoti taskust (mida pean veidi ebatõenäoliseks) õhtul purskkaevu juures treppidel istudes või varastati see sealsamas lihtsalt mu taskust ilma, et ma oleksin ise seda märganud. Irooniline seejuures oli, et eelmisel päeval olin ise see, kes pidevalt varaste eest hoiatas ;) Kuna olime kohe hotelli saabudes maksnud juba öömaja eest, siis oli õnneks sularaha vähem kui algselt linna saabudes, kuid siiski kogu ülejäänud päevade taskuraha. Lisaks plaanisime järgmisel päeval minna bussireisile Andorra'sse. Esimene mõte oli, et reis on otsas ... järgmisel hetkel aga jõudsime järeldusele, et kuna mu pass oli säilinud, hotelli eest tasutud ning tagasi lennuks piletid olemas, ja Ainil oli arvel piisavalt vaba raha, et mulle laenata, ei rikkunud see vahejuhtum liigselt me reisi. Helistasin panka, lasin sulgeda pangakaardid ning jäin  lootma, et mu krediitkaarti polnud jõutud kasutada. Peale hommikukohvi hotellis läksime ja võtsime esimese asjana mu jaoks pangaaparaadist välja sularaha, mis oli omamoodi katsumus. Pangaaparaat nägi välja vana ja kulunud. Peale kaardi sisestamist ning PIN-koodi toksimist (pean siinkohal mainima, et tal on see minu meelest ikka liiga lihtne, isegi mulle jäi meelde - vaid **** /neli tärni/, soovitan vahetada) see aparaat natuke mürises ning seejärel jäi lihtsalt vait. Mitte midagi ei toimunud. Sooh, nüüd oleme ka sellest kaardist ilma, saime just mõelda, kui lõpuks sülitas aparaat pika puhkehetke järel välja raha ja pangakaardi ning siis võisime juba kergemalt hingata. Läks õnneks aga meile tundus, et see aparaat oli välja reguleeritud VÄGA VANADE pensionäride jaoks. ;)









Edasi bussijaam ja nii me Eurolines liinibussiga Andorra suunas liikusime.
3 tundi sõitu, mille jooksul sai aknast ümbruskonna loodust imetleda.

Andorra pealinn Andorra la Vella võttis meid vastu kerge vihmasabinaga, mis õnneks ei olnud nii tugev, et oleks meie päeva täielikult rikkunud.
Andorra on riik, mida peetakse maksuparadiisiks. Meil oli seal viibimiseks aega vaid 3 tundi, kuna me ei tahtnud Barcelonasse tagasi sõita viimase bussiga ning lootsime selle 3 tunniga mingi ülevaate sellest linnast saada. Samuti ei plaaninud me sellest ühte shoppamisreisi teha, ehkki mingi kaubandusega tutvumine oli samuti plaanis.
Linn, mis asus mägede vahel, oli tegelikult mõnus paik jalutades vaadete nautimiseks. Inglise keelega sai seal hakkama, ehkki palju kasutati ka prantsuse keelt.
Meie õnneks leidus linnas üks suurem kaubanduskeskuse moodi pood, kust saime ka kodustele kommi kaasa osta, kuna Barcelonas me tegelikkuses sellist poodi ei leidnud, kus leiduks kohalikku kommi ... Barcelonas nägime vaid neid snickerseid ja chupa chupse, mida igal pool leidub ...























Järgmisel hommikul Barcelonas liikusime mere äärde. Selleks sõitsime metrooga Kataloonia väljakule ja sealt juba La Rambla  ääres asuvasse Gooti kvartalisse.
Enne gooti kvartalit proovisime käia ka suurimal  ja ühtlasi tuntuimal turul,
mis selgus, et sel hommikul oli veel suletud.


















Läbi gooti kvartali liikudes mööda kitsaid tänavaid, kus kuivatati pesu, asusid pisikesed hotellid, suveniiripoekesed ning söögikohad, jõudsime mere äärde. Ranna ääres esimese asjana hakkasid silma kaks kiirabiautot, mille järgi oletasime, et miskit on juhtunud ... kuid hetk hiljem selgus ka põhjus - kiirabi auto meeskonnad olid tulnud ranna äärde pinkidele päikest nautima ... ju neil polnud siis midagi olulisemat teha... ;)
Maikuu lõpu kohta oli kohalike jaoks ilm nii vilu, et pidi kampsuneid seljas kandma. Meie jaoks aga oli tegemist piisavalt sooja ilma ning veega, et meres ujumas käia.     :)
Peale suplust liikusime Barcelonetta kaudu Ciutat Vella linnaosa poole.

Tee ääres otsustasime kergelt keha kinnitada ühes söögikohas, kus valisime eineks mereandide valiku. Otsustasime juhust kasutada ning kõik mereannid ühekorraga ära proovida. :)
Sinna juurde pakuti veel lahtist valget majaveini, mille klaas maksis vaid ühe euro. Mõeldud - tehtud. Mereannid olid nii ja naa, seal oli palju erinevat, mille liike ei osanudki kõike vist koju ajada - huvitavamad, mida ma varem polnud maitsnud olid kaheksajala tükid, seevastu krevetid seal taldrikul olid pehmed ja läbivettinud nagu oleks neid keegi juba korra lutsutanud ... olen  paremaid saanud. ;) Kõike seda loputasime alla jaheda valge veiniga. Tühja kõhu peale kerge mereanni valiku juurde teeklaasist veini joomine oli julge samm, kuna söögikohast väljudes olime päikese kätte sattudes kella 11 paiku korraga hetkega svipsis ...  ;)
Käisime ära loomaaia juures, ehkki me seda ei külastanud; nägime triumfikaare juures ratsapolitseid, ning liikusime edasi metroo suunas, kust liikusime edasi Montjuic mäele.
Teel mäkke nägime liiklusmärke, millel tuled vilkusid tänu päikesepatareidele, mis märgi posti külge olid kinnitatud. 


Mäkke tõusuks proovisime ära köistõstuki, mis meid kaableid mööda ülespoole vedas, tagasi alla seevastu laskusime jalutades.

























Mäe otsas oli kindlus, mille juures olid head vaated ümbritsevale linnale ning ka rannaalale ning kaubasadamale.
















Mäe otsast laskudes möödusime ka Olümpiastaadionist, kus 1992 aastal toimusid suveolümpiamängud, ning tänu millele linna paljuski korrastati.

Ülemisel pildil taas üks maja, mis on väljast kaetud taimestikuga. Seda nähes tekkis vaid mõte, et neil peavad olema ka head kastmise süsteemid, sest suvel kisub Barcelonas siiski väga palavaks. :) Alumisel pildil taas üks kaader purksskaevust, kuna nagu ma algul nimetasin, asus see vaid 5-10 minutilise jalutuskäigu kaugusel meie hotellist ning see on vaatepilt, milleta Barcelonast lahkuda ei saa.
Lennujaamas lennukit oodates oli hea meenutada, mida kõike me nägime ning mida oleks tahtnud veel näha. Barcelona on linn, mida võimalusel tahan kindlasti veel näha. See on linn, mis pakkus palju ning olles hiljem internetist lisainfot uurinud, arvan et leiaksin sealt enda jaoks veel palju avastamatut...
Mida ma sellest reisist õppisin? Kindlasti seda, et kunagi ei tasu liigseks vaevaks pidada täiendavate  turvameetmete kasutamist, et kaitsta oma raha ja dokumente, sest tavaliselt hakatakse mõtlema sellele alles siis, kui oled ise reisil viibides millestki ilma jäänud. Ka selles jõudsin selgusele, et kaugemale reisides tasub alati lisaks Passile ka ID-kaart kaasa haarata või vastupidi. Ise võtan seda enda jaoks kui õppetundi ...

7 kommentaari:

  1. Urmas Ülenõmm18. märts 2012 22:00

    Suurepärane reisikiri ja väga ilusad fotod. Võtan kindlasti plaaniks külastada Barcelonat esimesel võimalusel millest juba pikka aega mõtisklenud.
    Urmas

    VastaKustuta
  2. Mõned meenutused ka minu poolt. Montserrat ümbritsevad mäed on tõesti fantastilised.Olen alati seda meelt ,et kui kuhugi üles viib ka kergem tee(mingi rong,köisraudtee vms)siis vähemalt ühesuunaline ots tuleb kindlasti jala läbida.Kui ei jõua jala kõrgusesse tõusta siis vähemalt alla ikka jõuab minna.Ka seal mägedes oli võimalus kasutada lihtsamat varianti,aga siis oleks ka palju meil sellest ilust nägemata jäänud.Rahakoti varguse jutule lisaks veel seda ,et alates järgmisest tripist on olnud kasutusel lisa vöötasku mida on võimalik mõnusalt ihu ligi hoida raha ja ühe id dokumendiga.Ei ole ta ebamugav ka väga ja rahakotti ainult päevaraha :)Nii ,et oli õpetlik lugu.Andorra...kuna tol ajal me schengenisse ei kuulunud siis meie passidega lipsati piiriputkasse tutvust tegema:) kartsin küll kogu reisi vältel ,et kellegil tuleb kobisemist ,et mu passi kehtivusaja lõpuni jäänud üsna napp aeg ,aga ei teinud sellest numbrit ei soome,hispaania ega ka andorra piirivalve:)Esmamuljed sellest riigist olid muidugi bensiinijaamad. Selle lühikese maa vältel mis pealinna oli ..siis alla 10 neid kindlasti ei olnud.

    VastaKustuta
  3. Väga mõnus, ülevaatlik ja ka õpetlik ;) reisikiri. Jälle üks koht, mida tahaks isegi külastada ;)

    VastaKustuta
  4. Jüri , suuresti tänu sellele postitusele on meil aprillis sinna sõit !

    VastaKustuta
  5. Lähen sõbrannaga mai algul nädalaks Barcelonasse. Siit sain nii palju infot kohtade ja vaatamisväärsuste kohta, mis meid huvitavad. Suur, suur aitäh!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Tore kui see reisikiri abiks on, selleks oma reisimuljeid siin jagangi :)

      Kustuta