Käisime ühel õhtupoolikul grillimas Vaheru järve ääres, kus varemgi oleme käinud. Selle paiga võlu on just see, et kuna tegemist on väikese rabajärvega keset metsa, mida enamus inimesi ei ole enda jaoks veel avastanud, siis seetõttu ei satu sinna minnes kunagi ka kedagi teist kohtama. On küll erandeid, kuid õnneks siiski mitte sageli. Seekord võttis järv meid vastu täies õiteilus. Neid puhkenud vesiroosi õisi oli sellel väikesel järvel tõesti sadu. Tekkis mõte, et kui selline kasvutempo jätkub (eelmine aasta ma ei märganud sellist massilist vesirooside õitsemist), siis aasta-kahe järel on järv vesiroosidest umbe kasvanud :)
Veekogu ääres grillimise kõige suurem nuhtlus on sellel aasta need sääsed. Õnneks aitas seekord meid sääsetõrjevahend Diffusil (tasuta reklaam), mis on offist meeldivama lõhnaga ja tõrjub ka sääski efektiivsemalt. Iseasi kui tervislik ta inimesele on, seda ei ole suutnud välja selgitada, aga minu jaoks on praegu olulisem tema kaitsevõime, kuna sääsed on tõesti putukad, kes sellel aastal elada ei lase ...
Grillimise vahelduseks õnnestus ka kiile pildistada, kes lahkelt olid nõus poseerima.
Jaanipäev, suvine pööripäev möödus see aasta üsna koduselt. Tegime maal sauna. Tegime ka lõkke, et jaanilaupäeva korralikult tähistada ning grillisime. Ootasime terve päeva seda õiget jaanilaupäeva laulu - Jaanipäevaks kõrgeks kasvab rohi ... no ei tulnud seda laulu terve päeva jooksul kordagi raadiost või ei sattunud me lihtsalt sellele õigel ajal peale. Ei teagi kohe, kas oli see laul eetrikeelu saanud või muul põhjusel seda ei mängitud ;) Tavaliselt leierdatakse seda sel päeval ikka söögi alla ja peale ... no lõpuks ta tuli ....
Õhtul hiljem koju sõites möödusin mitmest suuremast jaanitulest, et vaadata natuke oma silmaga ka jaanitulesid ning jaanitulelisi ...sest õhtu/öö oli üle aastate väga ilus ... päike säras hiliste tundideni, vihmast polnud märkigi. Ja sellist ilma ei ole ma jaanilaupäeval just sageli kohanud.
Mustla
