19 november 2010

... ja Liverpool

Ja jõudsimegi üsna vara hommikul Liverpooli. Liverpoolile mõeldes meenub mulle esmalt, et tegemist on tööstuslinnaga ning muidugi kohe ka The Beatles. Sestap soovitangi taustamuusikaks kuulata seda siin. Me ise selle Virgin rongiga ei sõitnud, küll aga kesklinna saabunutena jätsime oma pagasi hoiule raudteejaama pakihoidu.

Liverpoolis oli meil aega täpselt üks päev st. järgmisel varahommikul lendas meie lennuk edasi Riiga. Seetõttu otsustasime seekord öömaja mitte võtta ning need paar öötundi lennukini "sitsida" niisama lennujaamas.


Etteöeldult, et see Liverpooli päev osutus reisi kõige vihmasemaks päevaks, eriti hommikupoolik. Ostsime seetõttu mingist kohalikust poest 1 naelaga isegi vihmavarjud. Õhtupoole ilm veidi selgines ja lõppkokkuvõtteks ei olnudki see ilm kõige hullem, kuna lausa paduvihma õnneks ei tulnud ja seetõttu õnnestus ka teha mõningaid pilte ...

Esimesena külastasime Albert Docki, mis pidi olema enim külastatud vaatamisväärsusi selles linnas. Seal asuvad muuseumid, kohvikud, söögikohad, hotellitoad jne.

Sinna on asutatud ka Biitlite muuseum mida külastasime.


Mulle meeldis selles muuseumis selle tehniline lahendus, kus kõik külastajad said kõrvaklapid koos juhtpuldiga, kust seina peale märgitud numbri järgi sai kuulata lisainfot ühe või teise eksponaadi kohta. See andis külastajale vaba valiku ise otsustada mida ja kui kaua kuulata.


Kuna Biitlite repertuaar oli laia valikuga - ballaadidest rock'n'rollini, siis usun et see ei jäta kedagi täiesti külmaks ja igaüks leiab sealt endale meelepärase.



Minu lemmikuks on lugu Imagine, mis kõlas meie seal olles just selle ülemisel pildil nähtava John Lennoni klaveri juures.

Lahkudes Albert Dockist nägime ka turistidele tuure tegevat laevakujulist autod ... ei tea kas inspireerituna kollasest allveelaevast? ...



Kesklinnast veidi eemal nägime ka madalamaid kivimajasid, kuid need erinesid siiski oma välimuses majadest, mida nägime Dublinis.

Silma hakkasid majade juures vaid erklillad prügikastid, mis oli selles linnas üsna tavapärane.



Eemal kaugel paistis üle linna kõrguvat üks suur kirik, mille suunas sammud seadsime. Kiriku kõrval seistes tundus see kirik veel võimsam oma mõõtudelt. Hiljem netist uurides selgus, et see on oma mastaapidelt maailmas 5. kirik, ehkki üks New Yorki kirik, mis pole veel täielikult valminud, tahab teda 6-le kohale lükata.

Kirik väljast oli küll võimas kuid üsna igava välimusega, seevastu seest avaldas ta enam muljet.





Käisime ära ka kiriku tornis imetlemas katuselt avanevat vaadet ümbritsevale linnale.
Sel ülemisel pildil on paremal pool näha ka ruudukujulist hoonetekompleksi - Albert Docki.



Üldiselt oli vaade, mis sealt ümbruskonnale avanes, väga hea ... kõik need erinevad majadegrupid, mis mustreid moodustasid ...


Liikusime tagasi kesklinna poole,



Tee äärde jäi hiinalinnaosa. See on vanim hiinlaste kogukond euroopas ja värav, mis all pildil, on suurim sedalaadi värav väljaspool hiinat.

Edasi mõtlesime veidi keha kinnitada ja seetõttu sisenesime ühte pubisse. Pubi oli selline ehe pubi, kus istusid vanamehed õllekruuside taga ja arutasid maailma asju. Meie tulek tekitas neis veidike elevust. Ostsin pindi siidrit, mida lasti korralikult kraanist, kuid klaas lasti täis ääreni ja väike kuhi peale ka veel. Ja kui ma sealt siis läksin laua poole ühe käega toetamas kaamerat mis kaelas, teisega hoidmas klaasi, mis nirises iga sammuga üle ääre, siis ma olin muidugi hetkeks tähelepanu keskpunktis ja meestel tekkis uus jututeema siidri üle serva voolamisest ja kaamerast, mida ma toetasin teise käega ... ;)

Lisaks oli meie jaoks kummaline see, et kui sooja sööki küsime, siis baaridaam käskis seda küsida teiselt naisterahvalt, kes tegeleb köögiga. Ja nii oligi et siidrit sain osta korralikult leti tagand, sooja võileva müüs mulle teine naisterahvas, kes köögis askeldas ... ju neil on seal siis nii kombeks ...


Veel sattusime ühte kaasaegsemasse kirikusse, mis jäi silma oma erilise välimusega.

Seest paistis ta väga avar ja askeetlik, palju oli kasutatud vitraazhe.

Saad oma silmaga kaeda panoraami siit.


Kirikutorni kena vitraazaken muutis oma toone sõltuvalt sellest, kust poolt seda vaadata.


Nägime ka ehtsaid niinimetatud Londoni taksosid. Kuna ma ei ole autospets, siis ma ei oska eriti neid autosid kommenteerida, et kelle tehtud ja mis ... aga igatahes juhi ja kliendi vahelise turvaklaasi nägin ma küll ära ja taksot oli lihtne teiste autode hulgast ära tunda.



Otsides bussi, mis viiks meid Liverpooli jalgpallistaadioni juurde, läbisime ka kohaliku jalakäijate tänava, mis oli täis erinevaid butiike ja kauplusi.


Bussi ei olnudki lihtne leida. Kogu bussisüsteem on üsna kirju ja segane, lisaks on seal liikvel kahe eri firma bussid ja teise firma bussile me muidugi oma päevapiletiga ei saanud. See maja siin kõrval jäi meile bussiotsingutel silma sellega, et üks seinast väljalõigatud ümmargune tükk keerles aeglaselt seal avas ringi ... mis oli selle asja mõte ei tea, kuna tegemist ei olnud tänavaga mida turistid aktiivselt külastaksid. Ehk oli see tehtud 2008 aastal, mil Liverpool oli euroopa kultuuripealinnaks ... kes seda teab ... ja ega see vist ei olegi eriti oluline ...
Vahetult enne Liverpool FC jalgpallistaadioni juurde jõudmist nägime Baltic Streeti. Eraldi Eesti tänavat me ei näinud, küll aga oli seal samas ligi teiste tuntud linnade nimelisi tänavaid. Ka oli sealsamas ligi muruplats, kuhu oli lesima pandud üks lehm, mis tundus mulle tuttav et mitte öelda plagiaat. Tallinnas Karjamaa parki sel suvel paigldatud lehm ei ole küll päris sama välimusega, kuid siiski see mõte tundub olevat laenatud ... :)



Sealsamas Liverpool FC staadionist umbes kilomeetri kaugusele jäi ka teine staadion, Everton FC klubi oma, mille suunas sammud seadsime.

Sinna vahele jäi üks mahajäetud muljega elamukvartal, kus paljude majade aknad-uksed olid kinni naelutatud ja trepid rohtunud ...



Põikasime sisse ka kohalikku surnuaeda, mille uhket väravat võib ülemisel pildil näha. Mulle meeldis see inglise pargi stiilis surnuaed, kus teed looklesid haudade vahel. Hauaplaadid aga olid puude vahele nagu pillutud vabalt, seal puudus igasugune korrapära ... või vähemasti selline mulje mulle jäi.

Siin Everton FC jalgpallistaadioni kõrval tänaval on hästi näha need inglismaale nii iseloomulikud aknad, kus aknaorv ulatub majaseinast välja.
Õhtu edenedes otsustasime lisaks vaatamisväärsustega tutvumisele tutvuda ka kohalike pubidega. Ühes pubis, mis oma interjööri poolest tundus väga suurejooneline olevat, naksus põrand tugevalt, nagu oleks seal kompotiga põrandat pestud. Põhjus selgus koheselt kui nägime kuidas baaridaam klaase täitis ... see toimus väga hooletult, st jooki lasti ikka mõnuga üle klaasi voolata, liigne vaht lükati maha, klaasi joogist märgadelt külgedelt tõmmati sõrmega liigne vedelik maha ... seda nähes ei üllatanud meid see põranda naksumine enam.


Sedasi pubist pubisse liikudes tekkis aeg, mil tekkis vajadus lennujaama suunas liikuma hakata.
Mida ma kogu reisi lõpetuseks võin öelda ... mulle meeldis nii Dublinis kui Liverpoolis käia, kuna ma ei ole olnud kummagis varem käinud, kuid siiski kui võrrelda neid kahte linna omavahel, siis Dublinit soovitan ma kindlasti külastada, kuna see jättis mulle positiivsema elamuse kui ma oodata oskasin. Liverpool oli põnev ja seal oli samuti mida vaadata, kuid kui täna mult küsida kas ma tagasi tahaksin minna, siis niipea vast mitte ...

2 kommentaari:

  1. Tänud, et muljeid jagad ja pilte näitad!
    Ja milline mõnus muusikaline elamus, kui seda taustamuusika linki klikkida...:)
    Aga hea, et meil lillasid prügikaste pole :)

    VastaKustuta
  2. Tere ja suured tänud muljeid jagamast ! Naersin seda naksuvat pubipõrandat - kõrtsitoas oli õhk nii kibe , õllest-viinast põrand libe !
    Pole ise biitlite austaja olnud ja Liverpool on kujutluses jäänud selliseks suht kõledaks sadamalinnaks. Nüüd tean , et Sul sama mulje ! :)Hea silm on Sul vahvaid detaile leida nagu see auguga fassaad ja ka Dublini daami kaamera !
    Aitäh ja jõudu !
    J.

    VastaKustuta