Minu hetked ...

Mõtlesin nädalavahetusel, et peaks veel tegema mõned lumepildid enne kui lumi sulama hakkab, ehkki seda vist niipea karta ei ole, aga murphy seaduste järgi kõik see juhtub siis kui kõige vähem seda ootad ... niisiis pühapäeva hommikul püüdis päike vahepeal pilve vahelt piilud ja sedasi tundus et päev tuleb pildistamiseks sobilik.

Jäi vaid otsustada, kuhu suund võtta. Seekord oli see Nõva kant ja Noarootsi. Esimese peatuse tegime Rannakülas, kus on vana sadam. Liikusin ringi, vaadates ümbrust ning sättides kaamerat töökorda, kui korraga otse mu nina eest valjult häälitsedes möödus luik. Ei olnud mul enam aega mõeldagi, mis reziimid seal kaamera peal oli, ainus soov oli lind objektiivi püüda ...

Ilm polnud küll külm ... termomeetri järgi vaid 3-5 külmakraadi, kuid läbilõikav meretuul ja tuisused lumepilved, mis pildistamise hetkeks taevasse tõusid, rikkusid veidi selle mõnu.

Lootsin küll Nõva rannast, kus on suvel korralikud surfilained, leida veidi lahtist merd, kuid vaadates merd, mis oli täis rüsijääd ja lund, otsustasime Nõva randa mitte minna, kuna mingit lahtist vett sealt lootust kohata ei olnud ja ilm muutus järjest pimedamaks, ehkki oli alles lõuna. Nii liikusime edasi Noarootsi poole.

Kusagil Noarootsis nägime nurmkana e. põldpüü paari, kes tee ääres lumes omaette askeldasid. Meie lähenedes valdas neid muidugi paanika, sellegipoolest õnnestus neist mõned kaadrid püüda.

Ja nagu ikka, kui lõpuks hämaruse ning lumesaju tõttu kodupoole liikuma hakkasime, tuli koduteel taas välja päikene nagu poleks mingeid lumepilvi vahepeal olnudki.

Ahhhh, tegelikult on sellest lumest küllalt ja enamgi, .. ei taha enam ... tahan sooja ja päikest ja suve ...