Kuna perenaine on kassisõber, kellega ta näitustel käib ning kes on nii mõnegi maineka võistuse tiiliomanikud,
siis oli seal hulganisti kasse(kokku 10).
Hommikul tutvusime sugulastega ning seejärel tehti meile kerge ringsõit Château-d'Olonne – s (tõlkes Olonne kindlus), Les Sables-d'Olonne’s (tõlkes Olonne liivad) ja Olonne Sur Mer’s (tõlkes Olonne mere ääres). Kui Les Sables-d'Olonne on kuurortlinn mere ääres,
siis Château-d'Olonne ja Olonne Sur Mer on rohkem nagu Nõmme ja Pirita linnaosad Tallinnas.
Pärastlõunal hulkusime juba omal käel ringi, ujusime Atlandi ookeani lainetes ja tundsime
mõnu kuurortlinna võludest. Õhtul koju (meie ööbimiskohta) jõudes ootas meid ees kohalik prantsusepärane õhtusöök (lihahautis). Pikemalt kulinaarsetel üksikasjadel ma ei peatu, küll aga tahan ära märkida, et mulle meeldisid väga hommikusöögilauas suurel vaagnal pakutavad aromaatsed prantsuse juustud (4 sorti) koos värskeltküpsetatud pika saiaga. Järgmisel õhtul ootas meid õhtusöögiks – prantsusepärane, kerges veinis maitseainetega kupatataud terve potitäis rannakarpe! Perenaine päeval uuris meilt, kuidas me suhtume tigudesse ja teistesse sedasorti delikatessidesse, me võtsime asja rahulikult, arvates et meile pakutakse maitsta mõnda tigu,
aga kui meile toodi potitäis rannakarpe koos saiaga ja see pidigi kogu õhtusöök olema, siis see oli üllatus, mis ajas veidi segadusse ja nooremaid reisikaaslasi kergelt paanikasse. Igatahes peale esimest ehmatust ja saginat asusime usinasti süllekukkunud võimalust kasutama ning nautisime õhtusööki, mida kerge veiniga alla loputasime.
Teine üllatus meie jaoks oli seotud veiniga. Kuna meie poolt õhtuks ostetud vein osutus natuke hapukaks, võttis peremees välja külmikust kannikesesiirupi pudeli ja magustas sellega veini. Kogu see toiming viidi läbi isenesestmõistetava moega, justkui selles ei oleks midagi taunitavat ja nii otsustasime ka ise seda varianti proovida. Tulemus oli huvitav ja üldsegi mitte paha. Ootamatu oli vaid see, et meie silmis nii toidu kui veini osas gurmaanid prantslased magustavad veini siirupiga!!! Järgmine päev kaubandusvõrku sattudes ostsin kohe ka endale koju pudeli kannikesesiirupit … eks ta kodus kulub ära ;)
Ühe päeva sisustasime veinkasvatuspiirkondadega tutvudes.
Sõitsime Bordeaux’sse, kus jalutasime vanalinnas, püüdsime veinipoodide valikuga tutvuda. Leidsime linnas jõe äärest põneva purskkaevu, mis esialgu ei tundunudki purskkaevuna … lihtsalt mingil peegelsileda veekirmega kaetud väljakul seisid ja jalutasid inimesed justkui "midagi" oodates. See "midagi" hakkas toimuma varsti, kui purskkaevu sadadest maa sees asuvatest pihustitest hakkas pritsima veetolmu, tekitades maapinna lähedale veepilve.
Peale teatud aega lakkas tolmu piserdamine ja basseini põhja oli tekkinud paras hulk vett, mida pritsiti ning milles lustiti, kuniks vesi vaikselt ära voolas, jättes järele taas õhukese peegelpinna.
Bordeaux ümbruses külastasime kahte veinmõisa, kus sai kohapeal valmistatud ja villitud veine degusteerida ning ka kaasa osta … kasutasime meiegi võimalust. Kuna tegemist oli üsna pikkade vahemaadega, võttis Bordeaux sõit ja sealt lahkumine oma aja ja nii jõudsime Cognac väikelinna
alles üsna hilja õhtul päikeseloojangul, kui kõik konjaki-mõisad olid juba oma uksed sulgenud ning degusteerimine ja kaasaostmine jäi seega ära. Küll aga kasutasime taas võimalust ja sisenesime ühte kohalikku baari, kus jõime ühe kokteili ehtsa konjakiga.
Järgmiseks päevaks oli me sugulane pakkunud välja võimalused päeva sisustamieks …
pärast lõunat sõit 60 km kaugusele Noirmoutier saarele ja õhtul kontsert Gregoriaani muusikaga.
Noirmoutier saar oli omaette vaatamisväärsus seetõttu, et saarele viis sild ja lisaks autotee mööda merepõhja, mis tõusu ajal kahel korral ööpäevas merepõhja kadus.
Meie sinna jõudmise ajaks oli just mõõn täies haripunktis ja nii saime 4,5 km tee saarele läbida kuiva jalaga jalutades.
Kahel pool teed nägime hulga kohalikke, kes korvid-ämbrid käes käisid ja korjasid merekarpe ning muid söödavaid delikatesse.
Arvestades et mõõn on kahel korral ööpäevas ja mereandide korjajaid oli palju, pani see mõtlema, et neid karpe peab ikka väga palju olema ja küllap iga tõusuga juurde tulema, et iga mõõnaga selline hulk rahvast mööda merepõhja jalutas ja karpe korjas. Natuke sõitsime ringi ka saarel ja vaatasime basseine, kus mereveest meresoola välja kuivatatakse,
ostsime seda meresoola ka endale suveniiriks koju kaasa (1 kg meresoola = 1 eur).
Tagasi saarelt sõitsime juba tõusu algusega st kui meie sõitsime tagasi mööda kuiva teed, siis teisel kaldal saime jälgida, kuidas viimased autod vett kahte lehte laiali pritsides läbi tõusuvee tuiskasid.
Õhtune kontsert toimus ühes vanas taastatud kirikuhoones, mis oma õhustikuga oli ideaalne paik selliste kontsertite jaoks …
Kontsert oli omanäoline meie jaoks eelkõige seetõttu, et dirigent, olles taktikeppi tükil ajal lauljatele vehkinud, pöördus aegajalt umber ja lõi takti siis meile – kontsertikülastajatele, mispeale rahvamass kaasa huilgas laulda … Olgugi et musikaalselt ei olnud see rahva kaasalaulmine kõige nauditavam, anti pealvaatajale võimalus kontsertil osaleda täie raha eest ja see oli põnev. Kontserti lõppedes pakuti välisukse juures veel kõigile külastajatele klaasike veini koos värskete saiakestega.
Meie võõrustaja sõnul mitte väga tavaline tegevus seal kontseritidel .. aga meile see meeldis, .. me olime justkui väljavalitud :P
Veini joomise ja saiakestesöömise juures ilmnes lõpuks ka nii mõnegi vanamemme tõeline pale, kus need trügides lisaklaasi veini ja saiakesi rabama hakkasid … vat siis selgus, et pole vahet, ole sa kas eestlane, venelane või prantslane .. tasuta antud asju (tegelikkuses ju ikkagi pileti hinna sees) rabatakse ikka teisi eest lükates ja igasugust eneseväärikust unustades :P
Veetsime veel päikeseloojangu rannas, kus osa meist otsustasid end öises meres leotada .. minu eesmärgiks oli seekord mõni loojangupilt teha.
Järgmisel päeval alustasime tagasiteed kodu poole.
Sugulane veel uuris, kas me kauemaks ei tahaks jääda … no oleksime heal meelel veel seal viibinud kui poleks kannatanud meie reisiplaan st koju jõudmise kuupäevad olid üsna rangelt paigas …
Ka uuris ta muu jutu sees,
kas me oleme kunagi austreid söönud … see ei tähendanud mitte kõige paremat … arvan et meie kauemal viibimisel oleksime saanud vast ka neid proovida … mulle pakkunuks see võimalus muidugi huvi …. Nooremaid reisikaaslasi see väljavaade ei rõõmustanud ;)
Hommikul peale hommikusööki jätsime pererahvaga hüvasti, tegime meenutuseks ka grupipildid ning otsustasime veel nende tütre juurest läbi sõita, et ka tema perekonnaga tutvuda. Igatahes lahkumine sugulastest oli nukker, nagu kõik hüvastijätud … algas tagasisõit koju …
Teel läbi prantsusmaa liikusime mööda Loire jõe äärt, läbides väikeseid alevikke ning linnasid … igatahes tee ääres nägime nii mõndadgi suurepärast väikelinna, kus oleks tahtnud natuke rohkem aega, et veidike ringi kolistada.
Peatus jõe ääres supluseks ning õhtupäikese ajaks olime Orleansis, kus saime end natuke sirutada ning linnas patseerita. Orleansi neitsi ratsamonment keset linna, … vanalinna tänavad, … Püha Risti katedraal
ja viimaste päikesekiirte loojumise saatel lahkusime linnast, et natuke maad edasi sõites omale ööbimiseks telkimiseplats leida. Pea pimedas leidsime üles ka ühe kämpingu, kuhu me telgid püsti tahtsime panna. Kuna värav oli suletud tõkkepuuga ning ühtegi valvurit kusagil ei paistnud, võtsime ühendust värava juures leidunud telefoninumbril, kust saime teada, et ega prantsusmaal ei olegi nii lihtne kämpingus ööbida. Poole kaheksaks tuleb olla ööbimisplatsil ja kõik hilinejad jäetakse värava taha. Platsi omanik sulgeb seejärel värvada ning lahkub. Kummaline, sest reeglina vajavad kämpingus öömaja siiski vaid reisilised, kes päevavalges ringi liiguvad ja alles öö saabudes tahavad öömajale jääda .. tundub et olime millestki väga valesti aru saanud st meie mõtlemine vist ei ole “piisavalt euroopalik”, sest tõenäoliselt on kombeks seal vara laagrisse jääda et siis öö saabumiseni juua? … Täiega kummaline igatahes.
Lisaks hakkas meid siis juba huvitama, et mis siis saab kui varem tulen ja pääsen sinna lukustatud laagrisse aga tahan enne hommikut varavalges edasi sõita, et siis on ju ka see võimatu. Kämpingus õõbimine on enda vabatahtlik luku taha vangistamine? :P
Ei jäänudki muud üle, kui leida metsik paik ööbimiseks. Natuke ekseldes leidsime teeäärse parkla sildi, kus nagu parklat ei olnudki, küll aga oli seal pisike metsatukk, kuhu oma bussi nina pöörasime ning sinna oma telgid ka metsa alla pimedas sättisime. Varustasime end vabandustega, et kui keegi tulebki meid ära ajama ehkki puudusid viited eramaale, siis apalleerime suletud kämpingule ning vajadusele une järele.
Öö möödus rahulikult ning hommikul võtsime taas suuna Luksemburgile ja Schengeni linnale. Tee ääres püüdsime paaris väikelinnas süüa. Kui ühes saime oma hommikukohvi ja saiakese kätte, siis järgmisse linna lõuna paiku sisenedes saime teada, et prantsusmaal on mingi imelik asi ka selle toitlustamisega. Korralikku toitu alates kella 11-st kuni õhtuni turist ei leia … söögikohad olid küll avatud kuid midagi eriti söödavat peale saia-kohvi ei olnud võimalik neist saada ning korralikumat toitu hakkas saama alles alates kella seitsmest õhtul … seda on hea teada prantsumaale minejatel.
Arvan et suurtes linnades nagu Pariis söömisega probleeme ei teki, küll aga oli see nii kõigis väikelinnades, mida läbisime. Pidime leppima poest ostetud salatitega (salateid nad teha ei oska, kuna ei tunne sellist asja nagu hapukoor ning kõik salatid on äädikase maitsega) ning saiakestega, mida improviseerides tee ääres sõime. Õhtuks jõudsime Schengenisse,
linnakesse või pigem alevikku, kus 1985 a kirjutati alla Schengeni piirilepe mis kaotas piirikontrolli sisepiiridel ning mis pani aluse Schengeni viisaruumile, … kehtib tänaseks ka meile.
Olles tankinud, võtsime suuna Saarbrückenisse Saksamaal, kus lootsime saada korraliku öömaja Etap-keti hotellis. Esimese hotelli administraator oli üsna jõhker ja inimesevaenulik frau, kes teatas meile resoluutselt, et tube ei ole ega ei tule ning püüdis meid võimalikult ruttu hotelli fuajeest välja puksida. Leidsime kohe samas linnas teise Etap hotelli, kus olid nii vabad toad, mõistev personal kui ka hea teenindus.
Hommik leidis meid taas kiirteedel saksamaad läbimas, vahepeatuse tegime Nürnbergis. Nürnberg võttis meid vastu vihmahooga, tehes meie jaoks staadioni, kus Hitler paraade vastu võttis, külastamise äärmiselt ebamugavaks. Kilekeepides käisime siiski oma käe-jalaga ka seda poodiumi katsumas ning selle suurust tunnetamas.
Vanalinna jõudes lakkas vihm ning leidsime omale söömiseks kena Itaalia pitsarestorani, mida pidas ülal üks Itaalia perekond. Kogu õhustik oli mõnus ning itaaliapärasne .. avatud köök, lahtise elava tulega ahi, milles meie nägemisulatuses pitsasid küpsetama hakati. Capucino kohv, Sitsiiliapärane magustoit - Canoli (vahvlitoru koos kreemiga), nurgas tukkuv itaalia vanamemm
(nimetasime ta omavahelises vestluses kohe maffiapere vanaemaks ;)) , isegi salvrätikutele oli trükitud lühike vestlus-sõnastik saksa ja seejärel kohe itaaliakeelsete viisakusväljenditega, mida külastajad said kasutada … kõik see lõi meeleolu.
Tutvusime vanalinnaga, kohtumajaga (infopunktist saime teada kurikuulsa Nürnbergi kohtumaja aadressi, mille olime unustanud kodunt kaasa võtta) ning seejärel võtsime suuna juba Poola peale. Kuna Saksamaa nagu ka Poola on mõlemad siiski väga suured oma pindalalt, võrreldes Eestiga, on nende läbimine üsna üksluine ja väsitav tegevus. Tuginedes eelnevale meeldivale kogemustele Etap hotelliketis, otsustasime ühe öö ka poolas veeta selles hotelliketi hotellis.
Et aga GPS arvestuste järgi pidime jõudma Poola Wroclaw linna öömajale alles kell 1 öösel, tegime väikese vahepeatuse Dresdeni Etap hotelli juures, mille vahendusel broneerisiime öömaja Wroclaw hotellis, et olla kindlad kohalejõudes oma öömaja olemasolus.
Teise öö Poolas ööbisime "metsikult". Pimeduse saabudes leidsime end ühe valgustatud kiriku juures parkimisplatsilt, kus oli olemas telkimiseks vajalik muruplats ning isegi välikäimla. Otsustasime sealsamas ööbida, kuna järgmine päev ei olnud kirikupäev st meid ei ohustanud kirikut vallutavad rahvamassid ning pidime varakult niikuinii kodu poole edasi liikuma. Nii mööduski meie viimane sõidupäev läbides balti riike, tehes peatuse Leedu Kaunase Maximas, Lätis Adazis ja hilisõhtul saigi meie reis oma otsa kodus – Eestis.
Mida ma üldiselt reisi kohta lühidalt öelda oskan … mulle meeldis reisida omal käel bussiga, see andis meile piisava vabaduse oma aega ise planeerida, võimaldades ära unustada igasugused pagasipiirangud. Kui on olemas piisavalt väike seltkond ning head reisikaaslased, siis on selline reisimisviis igati õnnestunud valik. Millest ma aga samuti aru sain … MA EI TAHA reisida koos lastega, olgu nad vanemate arvates nii head kui tahes, kui mu eesmärgiks on reisil puhata ;)