25 aprill 2014

kevade esimene grill


Kellegil tuli mõte korraldada viimasel möödunud nädalavahetusel selle kevade esimene grillimine.
Mõtlesime asukoha üle, mis mõtlesime, kuid lõpuks maandusime siiski oma väikese seltskonnaga taas Vaheru väikese järve ääres. Hea ja kindel koht.

Kaasas oli uus modell - noor terjerikutsikas Dexter. Kuniks ühed liha grillisid ning teised koeraga mängisid, püüdsin mina olukorda kasutada ja püüda pildile oma selle kevade esimesed sinililled.

Mingil hetkel avastasin, et mitte kaugel meie autodest on metsa all üks üksik valge õis.
Kummaline koht ülase jaoks ...mõtlesin ...  seetõttu  läksin seda uurima. Selgus, et nägin oma silmaga elu esimest valget sinilille
Peale grillimist tegime ühe pisikese jalutuskäigu ka suure järve äärde.
Ilm oli kaunis ja kahju koju veel minna. Nii käisime ära ka Keila Joal.
Väikesed poosid veel Dexterilt.

Türisalu panga juures üks  kiire peatus, kuna pilk jäi peatuma laevale, mis seal kusagil udus hõljus ja nii see kena nädalavahetus läbi oligi ...

23 aprill 2014

Soomaa rabades

Katrinil oli idee minna Soomaa rabadesse matkama ... ja seda Suurel Reedel.
Plaan olemas ja nii me saimegi Katrini, Aivari ja Kariniga külastuskeskuse juures kokku. Esimene käik viis meid soojenduseks kohe sealsamas kõrval asuvale 1,8 km-le Koprarajale.

No on need koprad seal aga lammutanud. Muidugi on seal palju ka koristamata metsaalust, mis on täis risti-põiki maha kukkunud puid.







Meie teine matk viis meid  Riisa rabasse, mis on küll minu poolt kahel korral varem läbitud, kuid siiski olen valmis rabades korduvalt matkama. See 5 km pikkune laudtee on päris korralikuks tehtud. Seal on ka lühem ring, mis on tehtud piisavalt lai ja turvaline, ka ratastooliga liikumiseks. Kohe tekkis ka mõte, et seal tuleks nüüd välja laenutada veel pisikesi elektrikärusid, milles istudes ja gaasipedaali tallates võib lihtsalt mööda rada sõita ja pildistada, ... veidi võiks servad veel kõrgemaks laudteel teha ja siis poleks rohkem muret ;)
Riisa rabasse sattusime samaaegselt Looduse Omnibussi seltskonnaga. 
Õnneks olid nad veidi varem rajale läinud ja nii suutsimegi pisikesi pildi-peatuseid tehes neile veidi eest äramineku ruumi jätta...
Peale Riisa raba mõtlesime Jõesuu kõrtsis ühe kerge lõunasöögi võtta.
Käisime ka Jõesuu rippsillal, mis kuulub Eestimaa pikimate hulka ning on omanäoline seetõttu, et ei õõtsu mitte niivõrd üles-alla kui kõrvale.
Kuna teised polnud kunagi käinud Tori põrgus, siis vaatasime möödaminnes ka selle ära.
Edasi liikusime Hüpassaare rabasse.
Lõpuks jõudsin ka rappa, kus ma varem pole kunagi veel käinud. 
Veidi tegi meele mõrudaks üks seltskond, kes oli otsustanud valjuhäälselt lärmates rappa jooma minna...
Aga raba ise on tore.
Ühel järjekordsel peatusehetkel ühe rabajärve ääres külastas meid mudatilder, kes oli niivõrd julge, et sammus mööda veepiir otse minu suunas. Karin laenas mulle peale paari kaadri tegemist oma 400-st toru (siinkohal minu tänud talle). Kui olin mitu seeriat tulistanud ja lind ikka järjest ligemale sammus, otsustas Karin sekkuda ja mõtles ka veel paar kaadrit pildistada. Vaatamata minu ettevaatlikule objektiivi tagastamisele suutsime linnu kaugemale ära peletada ...
Rabast välja saanuna liikumine Suure-Jaanisse, kus käisime poes, nautisime vaateid ning jätsime lõpuks hüvasti, kust igaüks oma kodupoole liikuma hakkas.

Lisan siia lõppu siis mõned kaadrid ka Suure-Jaanist.
Oli väsitav kuid tore päev.

16 aprill 2014

Päev täis kunsti


'

Sügisel Põltsamaal käies tehti meile ettepanek millalgi tulevikus Põltsamaa Kunstikooli naasta, et tegeleda ka ise veidi kunstiga. Otseloomulikult haarasime sellisest võimalusest kinni ja nüüd oligi see päev saabunud. Olid toredad tunnid täis luuletamist, joonistamist, värvidega plätserdamist. Arvan, et see sealviibitud aeg pakkus naudingut ka neile, kes varem kunagi kunstiga tegelenud ei ole.

Minu jaoks oli esmakordne  ettevõtmine ka haikude kirjutamine. Olin neist küll kuulnud, kuid ise ei olnud kunagi nendest miskit arvanud. 

Lisan siia täiesti lambist nüüd näitena ühe äsjavalminud haiku:

Laternad vaasis
päikese käes säramas, 
on päev täis kunsti.


Kui teil avaneb kunagi võimalus Põltsamaa kunstikooli külastamiseks, siis soovitan soojalt. Peale kunsti tegemise võib seal kuluda tunde kõige ümbritseva vaatlemiseks.
Täis on joonistatud kõik kapid, toolid, uksed ning seinad on täis riputatud erinevat kunsti.
On tõesti põnevad ruumid, usun et isegi kunstivõhiku jaoks leidub seal vaatamist ...

 Peale kunstiga tegelemist otsustasime oma seltskonnaga liikuda veidi Põltsamaa linna peal.
 Jõgi ja selle kaldad on tõesti nüüd korrastatud ja jalutuskäik oli puhas nauding.
 Kuna oleme ikkagi pildistajate seltskond, lisaks kõigele muule, siis leidsime ka jalutuskäigu ajal võimalusi ümbruse jäädvustamiseks ... oli kena päev täis ilu ja kunsti ...


öös sünnib asju ...

 Virmalistehäire!, sain kõne Ringalt ja nii me kiirelt Meremõisa poole kihutasime ... kahjuks pimedas virmalised end ei ilmutanudki, ehkki "numbrid" olid ju ilusad. Aga nii see ongi, et tugevaimad on nad sageli kas siis kui meil päev on ja valge või siis väga pilves ilmaga. Seevastu sain kaadrisse kena kuu halo rõngad.
Selle haruldase raadiushalo kohta kirjutab Jüri Kamenik täpsemalt siin http://www.ilm.ee/?512232

 Mõned kaadrid virmaliste ootuses Meremõisa rannas ja
 liikusime edasi Keila Joa-le.

 Et järgmine päev sai end korralikult välja magada, siis käisime veel korra ka Türisalu panga juures
 ja Keilas, kus avastasime, et on küll aprill, kuid üks kuusepuu on seal endiselt täies ehtes tuledes ... :)
 Mõned öökaadrid ka raudteejaamast.
 ja oligi aeg see öö lõpetada. 
Viimase peatuse tegime Vasalemma mõisa juures, mida täna kasutatakse koolimajana. 

15 aprill 2014

Mõisatuur 2

Mõisatuur 2 algas siis järgmisel nädalavahetusel Salutaguse mõisa juures ... meie üllatuseks oli sellest lammutustööst järele jäänud vaid kivihunnik. 
Järgmine peatus Angerja mõisa juures, nimetatud ka kui linnus. 
Sellest mõisast oli ka võsastunud metsatukas järele jäänud vaid varemed.


Kuna meil ei õnnestunud Pahkla mõisa varemeid üles leida, siis valisime järgmiseks mõisaks Oru mõisa, mida mingil ajal kasutati koolimajana, täna aga on seal end sisse seadnud kirikla.
Mõisa kõrvalt võsast leidsime ühe vana lagunenud osmiku, mis kõigi tunnuste järgi oli vist kunagi pritsumaja.
Kuna plaanisime Kohilasse tagasi sõita Kaiu mõisa kaudu, siis võtsime suuna Habaja mõisale. 

Habaja mõis oli taas üks tore vana puitehitis, milliseid eri asulate kõdurajoonides leidub palju. Selline parasjagu laokil hoone, kuhu läbi katkiste uste õnnestus sisse hiilida. :)



Tundus olevat kohalike hulgas hinnatud peopaik, kust ei puudunud ka oma suitsunurk. ;)


Mõisa ühest ruumist leidsime vana tapeedi alt välja paistmas suisa ajalehe kuupäevaga 25. märts 1931.



Tee ääres põllul märkasime sookure paari askeldamas, kuid kuna mul puudus vajalik objektiiv, siis midagi korralikku kaadrisse mul ei õnnestunud saada.
Kuimetsa mõis on renoveeritud korralikuks rahvamajaks. Tore vaadata, kui mõni vana ajalooline hoone on uuele elule ärganud.
Kaiu mõis Vana-Kaius kõrgus uhkelt künka otsas, kuid ümbritsetud aiaga kus igalpool hoiatavad eramaa sildid. Õnneks oli tagaküljes üks värav ilma hoiatuseta lahti ja nii õnnestus meil ka seal hoovil käia. Mõis ise on muidugi armetus seisukorras ...
Üldse hakkas meile tunduma, et Eestimaa on nii mõisasid täis pikitud, et selleks kulub vist väga palju aega ja tegemist, et kõik need läbi käia. Paljalt oma kodu ümbruses oli neid vist igasse asulasse jagunud. Kui ei ole päris mõis, siis on karjamõis, või linnus-mõis, või niisama jahimõis ...  
Siin märkasimegi ootamatult tee peal Karitsa karjamõisa juurde. Tegime peatuse ja uurisime veidi tee ääres silti, mis kirjeldas koha ajalugu.
Kõige magusama pala jätsime lõppu. Hõreda mõis on uhke ja suurejooneline mõis. Kui tema praegused omanikud ta kunagi taastavad, siis on see üks suurepärane pärl, mida tasub külastada, et oma silmaga kaeda. Ka praegu on ta vaatamist väärt.