kaamera remont

Minu kaamera väsis ühel päeval ära, ehkki ta pole ju nii vana. Peeglisüsteemist kukkus lihtsat heast peast välja mattklaas (ei murdunud ega midagi, lihtsalt pudenes kinnituse vahet). Overall leidis, et ehkki Eestis ostetud kaubale kehtib 2 aastane garantii, siis minu Soomest muretsetud kaamerale see ei laiene, kuna poe poolt antud garantii on vaid 12 kuud. Milline ebaõiglus, oleme ju ometi euroopa liidus, aga näed sellist vahet siiski tehakse. Mis muutus mattklaasi ära kukkumisega? Eriti ei miskit, kui mitte arvestada seda, et äbi kaamerasilma kadreerimisel nägin ma ülemisele pildie sarnast vaatepilti. Iseenesest pildistas kaamera korralikult edasi, aga ikka jama küll, kui kadreerimiseks peab korduvaid kaadreid tegema, kuna ei arvestanud kaadrit õigesti ...

 Peale remonti, mis õnneks ei läinud väga kulukaks, lasin ühtlasi ka sensori ära puhastada, kuna selle puhtusega oli viimasel ajal probleeme ... nüüd on kaamera taas nagu uus ja töökorras. 

Nagu tundes kohe seda, andis Ringa õhtul virmalistehäiret ja nii otsustasime veidi hilisõhtul mere ääres luusida. Virmalised kahjuks end meile ei ilmutanud, kuid oli niisamagi tore veidi seadetega mängida ning pimedusest kaadreid leida ... selline siis oli minu tulemus ... oli 18 kraadi külma ...  ;)

Pühapäev Viru rabas

 Pühapäev algas imeilusasti. Päike säras, lund oli rohkesti, soojas toas oli hommikukohvi (no pigem siis juba lõunakohvi) mõnus nautida. Mõtlesin algselt, et korrastan ära oma laupäevased pildid, mis ma üle tüki aja suutsin kaamerasse püüda. Pilk jäi aga ekslema akna ja arvutiekraani vahele. No ei saanud süveneda, kuna imeilus ilm nõudis oma. Lõpuks otsustasingi end kubujussiks mässida ning kusagile loodusesse minna. Et kõik tüüpilised linnainimese kohad (Keila Joa, Jägala juga jne) ei pakkunud pinget, siis kaalusin mõttes sobilike rabasid. Et seltsis segasem, otsustasin kellegi endaga kaasa meelitada. Oli küll puhkepäev ning enamus kindasti perega aega veetmas, sellegipoolest vedas mul kohe esimese kõnega ja Karin oli  valmis minuga liituma.  

 Raba parklas oli tunne, et saabume vist nn. laulupeole, sest autosid oli parklas rohkesti. Sellegipoolest ei lasknud me end heidutada ja nii me sammud rappa seadsime. Esimesed sammud puude all tõid meid kohe muinasjutulisse talvisesse metsa.

 Ülemisel pildil siis tüüpiline kohustuslik Viru raba pilt. Selle puu ja saarekese tunneb vist igaüks pildilt ära, kes seal rabas korragi on käinud ;)

 Päike kuldas ümbrust ning külmagi oli parasjagu, nii 10 miinuskraadi jagu. Kergelt näpistas kuid ei teinud liiga ...

 Lisaks jalutajatele, keda oli seal murdu, leidus ka suusatajaid ... kes õnneks vastavalt hoiatussiltidele liikusid samuti vaid teeraja peal ja ei jätnud ümbritsevasse lumme oma jälgi. 

 Minu jaoks oli suureks üllatuseks, et tagumisest parklast vaatetornini liikumise laudtee oli üpris lai ehitatud. Umbes aasta tagasi oli vaid eesmisest parklast tornini rada uuendatud, kuid seda ikka kahe laua laiuse rajaga.

 Tagumine matkarada oli aga rajatud nii lai, et seal saab lumevabal ajal vabalt ratastooliga liikuda. Isegi torni esimesele korrusele viis keerduv kaldtee, seega kõik võimalused loodud ka puuetega inimestele. Vaid torni esimest ja teist korrust ühendas trepp. Selles osas on rõõm tõdeda, et ka meil on sellistele pisiasjadele hakatud rohkem tähelepanu pöörama ... :)

 See lai tee ja turvaline torn meelitab muidugi ligi ka suuremat külastajate hulka, mistõttu minu jaoks ei ole see raba kõige kutsuvam, kuid sellegipoolest on see hea turvaline paik, kuhu minna tuttavatega, kes kunagi varem rabas ei ole käinud ja seetõttu sinna minna pelgavad ... 

 Kui rappa minnes pidime kogu aeg vaatama selja taha, lootuses leida laskuva päikese kiirtes midagi kaunist jäädvustamiseks, siis rabast hiljem välja minnes oli vastupidi. Taas vaatasime seljataha, kuna päikese loojangule vastupidises suunas maalis loojang taeva kaunimatesse värvidesse ...siinkohal rakendus siis Murphy seadus ;)

 Laskuv päike muutis iga hetkega ümbruse järjest enam kuldkollaseks ... 

 Mingil hetkel tundsime, et välistemperatuur on langenud ja külmapügalad suurenenud.

 Külm hakkas põski ja nina näpistama ...

 Leidsime et on aeg tagasiteele asuda.

 Parklas selgus, et tõepoolest, olidki külmakraadid langenud -14 kraadi peale. Suurel maanteel kodu poole sõites nautisime veel teeäärseid vaateid, kus udu kattis triipudena ümbrust. Tänud Karin, et viitsisid minuga kaasa tulla. Lihtsalt üks suurepärane pühapäev oli see ...

Tali tuli

 Eilne imeilus ilm aitas mind üle saada madalseisust ja tekitas üle tüki aja taas tahtmise pildistada.

 Nii käisin Kohilast koju tulles taas-avastamas vanu tuttavaid paikasid jõe ääres ...

 Jõe äärt mööda liikudes nautisin kaunist karget päikeselist talvepäeva. 

 Järgmise peatuse tegin juba Viliveres.

Ehkki külma oli päris palju, näpistades õues liikudes vahepeal korralikult nägu, nautisin iga hetke ...

minu fotohetked 2013

Mõtlesin, et oleks aeg eelmine, 2013 aasta minu pildimaailmas taas kokku võtta ja seetõttu paningi kokku ühe slaidishow neist kaadritest, mida pidasin vajalikuks teiega jagada. On kaadreid mis oleksid väärinud samuti videos näitamist, kuid küllap nende mitte näitamiseks on põhjused. Paljusid neist olete näinud ka siin ning FB-s. On olemas kaadreid mis väärinuksid kohta videos, kuid selline oli hetkel minu valik...
Selline ta oli siis see 2013 aasta, nähtuna läbi minu kaamera.