Toilas lõõgastumas

Käisin mina möödunud nädalal Toila spa's lõõgastumas. Soovitan soojalt.

Lahkudes otsustasin teha ühe pildiringi ka Oru pargis, pargis kus ma olen varem mitmeid kordi käinud, kuid kus minu jaoks oli ka avastamata vaateid. Nii käisin esimest korda oma silmaga kaemas ka paviljoni (kutsuti vist pääsupesaks teist)

Püüdsin enda jaoks ka veidi sügist pilti.

Olgugi, et ilm oli veidi sompus, jäin ma siiski oma jalutuskäiguga väga rahule ...

Kui ma võibolla ei saanud ka mitte väga efektseid pilte kaamerasse püütud, siis vähemasti jalutuskäik ses pargis oli spapuhkuse lõpetuseks üks hingepaitav tegevus.

Seal jalutades meenus ka, et umbes mõni päev vähem kui aasta tagasi sai sealsamas ordukatega käidud, kuid siis oli maha sadanud paks lumi, millest lehed läbi kuldasid. Kes veel ei ole näinud, see saab minu eelmise aasta tripis piltidega tutvuda siin. 

Seekord olid lehed küll puudelt maha juba kukkunud, ning lund ei olnud ka kusagil näha. Seda parki soovitan aga siiski kõigil külastada, kes seal kandis liikumas on.

taas Soomes liikumas

 Olin taas Soomes liikumas ja muude tegevuste hulgas külastasime Sirius spordikeskust, mille kohvikus nautisime hõrgutisi ning vaatlesime nii sisesurfajate kui ka aerodiumi külastajate tegevust.

 Päris põnev on vaadata, kuidas siseruumides on võimalik päris surfamist õppida ja tunnetada. Samuti saab seal tuuletunnelis tunnetada õhus hõljumist. Meie sealviibimise ajal oli parasjagu toimetamas üks grupp, mille üks liige oli suisa ratastoolis. Ka tema viidi tuuletunnelisse ning seal ta kahe töötaja kaasabil siis õhus hõljus. Väidetavalt ehitatakse sinna juurde tulevikus ka veekeskus. Tõenäoliselt saab siis seal kauem viibida.

 Edasi tiirutasime veidi ringi, kuna ilm oli ilus ning aega oli. Teel Hirvikoski jõe äärde tegime peatuse ühes külas, mille nime ma hetkel ei mäleta. Osa seltskonnast avastas enda jaoks kirbuka, mina käisin sel ajal seal vastas kohaliku kiriku aias sügisvaateid jäädvustamas.
Veidi edasi sõites märkasime, et tee ääres istub murul ning piidleb meid üsna julgelt üks rebane.

 Hirvikoskil olen kahel korral ka varem käinud, kaunis on seal alati olnud. 

 Seekordsel käigul jääb see koht meelde mulle sellega, et seal sai taas mu objektiiv, mida kord varem juba Soomes graniidil veeretasin, uue müksu. Nüüd jääb vaid spetsialistidel uurida, kas see oli tema surmahoop või on veel lootust, et ta ärkab elule. Ju sel objektiivil on siis mingi tõmme Soomega, et alati seal need asjad juhtuvad ... 

 Teel tagasi meie peatuspaika sõites jõudis me autos kaasa sõitev laps vaid ohata, et ei ole näinud ühtegi põtra, kui mõni minut hiljem õnnestuski meil talle põtra näidata. Küll sellisel veidi sokeerival moel, kuid öeldakse, et soovidega tuleb ettevaatlik olla ... need võivadki täituda ;)

Olles teised peatuspaika maha pannud, läksin ma veel üksi veidike liikuma, et nautida veel veidi Soome värvilist sügist.

Lähim paik, mida tahtsin taas sügisel külastada ning kus tänaseks olen juba kordi ja kordi käinud, oli Ruotsinpyhtää.

See on paik millele lisaks sügisvärvide annavad sära ja efekti seal vee ääres paiknevad rootsi-punased vanad hooned.

Peale seda väikest ringi võisin tõdeda, et olen oma selle sügise värvid üles leidnud...

Mukres makrotamas

 Pühapäeva varahommikul, kohe peale eelmise päeva Photowalki vanalinnas, seadsime sammud Mukre rabasse Karini ja Riinaga. Hommikul kell pool kuus Tallinnast lahkudes tibas veel vihma. 

 Kuna olin seal rabas alles hiljuti käinud, siis otsustasin seekord rohkem aega pühendada makrovõtetele. 

 Ehkki mul puudub makroobjektiiv, püüdsin oma vaherõngaste abil miskit välja võluda ;)

Vahelduseks muidugi ka muud mis silma jäi ...

Rabas on igal aastaajal omad võlud. Sügis meelitab oma värvidega. Praegu oli juba ilmunud kollakaid punakaid värve rabasse, kuid tõelise värvidemängu jaoks peaks vast minema sinna peale öökülmasid, ... ütleme novembri paiku.

 Neid veepärleid püüdsin seal ikka tükil ajal, no ikka ei ole kõik nii nagu tahaks, või kui on, siis ei ole teravus õiges kohas ... ühesõnaga tükk pusimist on selle makrotamisega...kaadreid kulub palju, tulemus on aga vaid üksikutel kaadritel ;)

noored pohlavarred jalgteel

kukemari

 Seda vaest konnapoega/tüdrukut, kelle Riina leidis "piinasime" ikka tükk aega, lastes tal poose võtta ning tuues ta aegajalt siis  rambivalgusse tagasi. Vahepeal moodustasime koomilise kolmiku, kus kõik sihivad oma objektiividega midagi, mida kaugelt ei näha ei olnud ... ;)

 See niinimetatud makrotamine oli päris lõbus ja põnev vaheldus neile tavavõtetele mis sai tehtud. Hoolimata vihmasest varahommikust oli üks tore tripp :)

WWPW

 WWPW ehk Worldwide Photowalk on üritus, kus kindlal ajal üle maailma piltnikud liiguvad grupis koos linnas, sidudes mõnusat jalutuskäiku oma hobiga. Nii otsustasin mina seekord samuti osa võtta Tallinna üritusest. Kokkusaamine oli meil siis Sõpruse kino ees. Kuniks meie seltskond kogunes, tegin ühe panoraami sellest kohtumispaigast. :)

Vähe meid ju kokku tuli, osalejaks regatud 8, tegelikkuses oli seltskond veidi suurem, kuid kuna ilm oli sel päeval suurepärane ja seltskond mõnus, siis polnud ka eriti vast vahet ...

Liikusime Vabaduse väljaku kaudu üles Toompeale, seal külastasime kahte vaateplatvormi, ning laskusime siis Patkuli trepist alla Nunne tänavale.
Sealt liikusime Suur-Kloostri tänava kaudu raekoja platsi suunas.

Raekoja nurga juures kostus lärmi. Hetke pärast ilmus välja ka selle lärmi põhjus, kelle ma pilti siin üleval püüdsin. Väike istumine Patricku pubis ja võiski selle päeva kordaläinuks lugeda.

Hoolimata väikesest osavõtu seltskonnast, jäin ma selle ettevõtmisega rahule ja võimalusel osalen ka tulevikus sarnastel üritustel...

sügise tulek

 Laupäeval oli kena päikeseline päev, sestap tegin maalt tulles tee peal mõned sügiskaadrid.

Taas üks virmaliste öö ...

 Oli taas üks selline õhtu, kus virmaliste tõenäosus oli väga suur. Veidi sahmimist, mõni telefonikõne ja saigi suund võetud Dirhami sadama poole mere äärde. Tee ääres põldude vahel mõned testpildid, mis midagi ei näidanud. Et oli väga pilves ilm, oli kartus, et sõltumata virmalistest me mitte midagi sel ööl ei näegi. Ka Dirhami sadama juures mere ääres midagi taevas näha veel ei olnud, sestap pildistasime sadamatulesid 

 ning mängisime valgusega. :)

 Et koht ei olnud parim selleks ettevõtmiseks (Osmussaare tuled kippusid vaadet segama) liikusime kiirelt edasi Põõsaspea neemele. Testpilt kinnitas oletust, et virmalised, ehkki esimese hooga nõrgad, on taevas.

Ja siis nad tulid, kella 11:24 paiku-selle öö võimsamad, isegi sambad olid mingil hetkel palja silmaga näha. 

 Ehkki taevas oli endiselt pilves, mis segas eda õiget värvidemängu jälgimist, puhusid õnneks tuuled pilvi eest veidi, avades taevast osaliselt meie pilkudele.

 Vahepeal kui taevas veidi rahunes ja pilvede vahelt miskit enam ei paistnud, mängisime taas kunstliku valgusega ...  noh, et nagu aja viitmiseks :)

 Kella poole ühe paiku oli aimata, et me näeme neid värve sel ööl veel korra ...

 Pilk paremael näitas reas vilkumas pisikesi punaseid tulekesi, nagu oleks seal mingi ufo maandunud. Ma ei teagi täpselt, kas oli siis tegemist Pakri tuulikutega või mõnede teiste ... palju oli sealsamas ka valgusreostust, seega, miski veidi enam asustatud paik see oli ...

 Kolmveerand ühe paiku öösel saime teist korda näha neid värve taevas. 

 Pilved muutsid taeva põnevalt lapiliseks, 

 ehkki oleksime muidugi eelistanud puhast taevast, et seda valguse liikumist seal jälgida.

 Olin just Ringat koju viimas kella poole kolme paiku öösel, (seltsis öösel meiesugustel hulludel ju siiski lõbusam liikuda), kui heitsin veel pilgu mobiilis virmaliste tehnilistele näitajatele, mis tundusid uskumatult võimsad. Seetõttu tegime kiiruga veel ühe põike Haiba teele, kust Ringa vahest ise virmalisi on pildistanud. Kiiresti statiivid püsti ja tulistama.

Ehhh, ... oli märgata aimatavat rohekat tooni, seega seal taevas neid oli, kuid sellest kohast, kus asusime ei paistnud enam miskit efektset tulemas .. Selleks korraks oli siis kõik. Oli  siiski rõõm tõdeda, et ei pidanud päris tühjade kätega koju naasma ... :)