Hommikuudu Mukre rabas

Rabad on eestimaale omased pinnakooslused, mida lõuna-euroopas ei kohta. Mulle meeldib rabas käia igal aastaajal ja alati on ta omanäoline. Seekord oli ühel päeval tuttavatega arutelu, kus nad avaldasid soovi koos pildistamiseks, et nad saaks seda fotograaafia maailma veidi rohkem koos avastada. Kuna ma olin vaikselt keerutanud mõtet üks udune rabahommik sel aastal veel ära vaadata, siis haarasin võimalusest ja kutsusin tuttavad kaasa. Leppisime siis kokku, et kohtume laupäeva hommikul kella 4 paiku Mukre rabas. 

 Ise jõudsin kohale veidi varem. See vaikus mis mind ümbritses ... see pimedus ... tegin ka mõned proovikaadrid tornist (ülemisel pildil), mis andis aimu, et udu on täitsa olemas. 

 Kui teisedki kohale jõudsid, kolisime oma asjad torni. 

 Ringi vaadates sain aru, et olin ajaarvestusega veidi mööda pannud. Kui ordukatega rabaöödel oleme olnud, on valgemaks läinud juba nelja-poole viie paiku, siis nüüd ei olnud enne kuut-poolt seitset valgenemist oodata. See andiski võimaluse omavahel veidi rabast rääkida.

 Arutasime üle ka fotograafia püha kolmainsuse - säri, ava ja ISO ... tegime tornist mitmeid kaadreid kuust ja ümbritsevast udust. Jõime kaasavõetud sooja teed ... :) Proovisin ka täheringe säritada. Nii proovisin 2 x 25 minutilist säritust teha, kuid sügisene udu oli midagi muud kui varasemad udused rabad. See tõusis kõrgele, liikus kiirelt ja nii ei jäänud neid tähti taevas kuigi hästi näha. 

 Kui piisavalt valgeks läks, oli aeg oma kompsudega tornist alla ronida. 

 Askeldasime veidi ringi, igaüks oma kaameraga kaadreid püüdes.

 Kuna taevas oli pilves, ei olnud ka mingit kaunist päikesetõusu oodata. Nii pühendusingi ämblikuvõrkudele ja udule.

 Valgemaks minnes muutus ka udu veidi põnevamaks.

 Tagasi torni juures, otsustasime oma kotid sinna jätta ja teha ka kerge matk mööda laudteed matkaraja alguse poole.

 Peegeldused, 

 käbi läbi ämblikuvõrgu 

 ja kastepärlid võrgul.

 Mingil hetkel märkas keegi seda karvast tegelast hommikuunes, kaetuna üleni imepisikeste veepärlitega. 

 Tegime rabajärve ääres ühe hommikuse kiirgrilli ka, et kinnitada keha, ning samal ajal vaatasime üle ka , palju me rabataimedest teadsime ... Mingil hetkel käisin ja tegin veel mõned kaadrid nii neist ämblikuvõrgu pallidest, mida rabarohu vahel hulganisti oli ning ka instagrammi jaoks mõned kaadrid ämblikuvõrkudest. :)

 Nende lehtede puhul oli sügisvärve juba tunda :)

 Ehkki udu oli nagu ta oli, st ei olnud pildistamise mõttes kõige paremas konditsioonis, ning kaamera objektiivi oli praktiliselt kogu aega udust vaja puhastada, oli see siiski tore hommik rabas. Ka seltskonnal polnud viga, ... oli tunda nii nendepoolset huvi pildistamise kui looduse vastu. :)

 Tagasiteel koju tegin veel tee ääres mõned peatused, kuna ümbritsev loodus suisa nõudis enda jäädvustamist...

Sibularing Peipsi äärde ja Setomaa ...

 Laupäeva varahommikul pöörasime väikese seltskonnaga auto nina Tartumaa peipsiääre küladesse. Esimene peatus oli siis Varnja. Selgus, et kevadisel OO tripil sinna me Varnja külasse tegelikult ei jõudnudki.

Teel naaberkülasse Kasepää külasse tundus, et kalastushooaeg hakkab läbi saama ... nii mitmedki paadid olid randunud.









Seekord õnnestus meil sisse saada ka AmbulARTooriumisse, kuhu kevadisel tripil meil sissepääsu võimalust ei olnud.
Soovitan seda paika külastada kindlasti neil, kes sinna kanti liikuma satuvad. Ma ei luba, et näed seal midagi erilist, milleta edasine elu on mõttetu, küll aga on see paik nii omamoodi, et seal nendes ruumides liikumine ei ole mahavisatud aeg ... :)

Ühes ruumis oli terve toa sein kaetud inimeste piltidega.
Vesteldes kohaliku töötajaga selgus fakt, mida ma ka juba aimasin, et tegemist on kohalike külaelanike piltidega.
Sekka pidi olema sattunud ka mõni naaberküla elaniku pilt, aga iseenesest pidi neid pilte olema nii palju, et kõik seinale ei mahtunud ja osa pidid oma kohta ootama sahtlis ...















Käisime ära ka Vana-Kasepää küla kiriku juures ning surnuaias. Ilm oli mõnus ja päike kuldas sõnajalgu.

 Teel tagasi auto juurde möödusime majadest, mis nägid oma olemuselt välja väga armetud ja väsinud (ühel oli isegi katust makrofleksiga parandatud- alumisel pildil), kuid siiski kaunistasid seda küla, lisades seda omamoodi hõngu ...

 Siit müügikohast sai ka üks kena sibulavanik koju ostetud. :)

 Vahepeal sõites Kasepääst Kolkja külasse nägime ka ühte baari, millest ei saanudki aru, kas on see täiesti toimiv asutus või juba ajalugu ...

 Kui Kolkja ja Kasepää külas oli sibula kilohind üldiselt 2€ ning vanik 8€, siis see memm Varnja külas oli selle küla ainsaks sibulamüüjaks jäänud ja temalt saime osta sibulat suisa 1,50€-ga.



















Nii tore memm oli, et palusin suisa luba tema pildistamiseks ... loa ka sain ... :)

 Teel Setomaa poole avastasin, et vaatamata sügisemärkidele, oli rapsipõld taas õitsemas ... ei teagi kas on see nüüd teine või kolmas kord selle suve jooksul ;)

 Pisike jalasirutamise peatus Räpinas. Huvitav et selle Räpina paberivabriku hooneid ei hakanud kusagilt tee äärest silma. Ju siis on tegemist siiski nii suure linnaga,  et noh, ei jäänud tee peale. Küllap ma kunagi tulevikus tutvun selle paigaga rohkem ...

 Kolmas katse Seto tsäimajas. Kui kahel varasemal korral olen vaid selle asutuse ukse taha jõudnud, siis seekord oli maja avatud ning julgen soovitada, seal tasub keha kinnitada küll. Parimad kiidusõnad saab mult Paks pudõr - kartulipuder suitsuliha ja tangudega. :D

Läbisime autol ka Saatse saapa - pisikese teelõigu, kus täna saab veel ilma viisata Venemaal viibida. Olin seda teed läbinud kunagi varem talvel, kuna aga minu reisikaaslased olid sellest vaid kuulnud, siis oli see tore ettevõtmine ... võimalik et ka viimast korda ... juhul kui nad kunagi selle piirilepingu kinnitavad. Selle järgi pidi see lõik tulema taas tagasi eestimaa osaks. 

Et see Saatse saapa läbimine päris tühi tegevus ei oleks, käisime eemalt piilumas ka Eestimaa kagunurga kaugeimat piiriületuspunkti Saatses ja jalutasime veidi Saatse kirikuaias.

 Tagasi Värskasse jõudnud, sõitsime veel 7 km kruusateed venemaa piiri äärde Podmotsa külasse, kust üle Pihkva järve kitsa saba paistis Venemaa koos ilusa kirikuga. 

Küla servas asus tsässon - külakogukonna palvemaja, mis tavaliselt kannab küla pühaku nime, ning kus kord aastas pühaku nimepäeval peetakse preestri osavõtul jumalateenistust. Podmotsa küla tsässon on suvistõpühi tsässon.
Muul ajal peab pühadel, vahest ka pühapäevadel ning muudel tähtpäevadel küla kõige vanem mees, pereisa või külavanem tunniteenistusi ehk tsässe.
Minu mälu järgi oli see tsässon minu viimasel külastusel kollase ja helepruuni tooniga võõbatud, nüüd oli ta palju värvikama kuue saanud. :)

Peale õhtust mulistamist ning ööbimist Värska veekeskuses, kus sai vabalt kraanidest maitsta ka erinevate puurkaevude mineraalvett, võtsime hommikul suuna Taevaskojale. Et tee ääres nägime silti Süvahavva - 3km, siis mõtlesime korraks sisse põigata ka sinna. Varem tundmatu küla on eestlase teadvuses tuntuks saanud tänu samanimelisele teleseriaalile. Eks ta ole tegelikult selline paik, kus eriti midagi vaadata ei ole. Pigem paelus meie tähelepanu looduslik liivakivipaljand Võhandu jõe ääres.

 Põlvas tehtud vahepeatuse käigus sattusime Põlva kirikusse. Kirikus oli jumalateenistuseeelne aeg ja üks naisterahvas,  koguduse liige, oli nii jutukas ning abivalmis, et saime selle lühikese sealviibitud aja jooksul palju teada. Muuhulgas ka seda, et Põlva Maarja kirik olla oma nime saanud Maarja oru järgi, kuhu kunagi sohu oli Põlva linn rajatud. Samuti ka seda, et Põlva kirik on omanäoline külgedel asuvate põiki istmete järgi, kus vanasti ühel pool istusid mehed, teiselpool naised ning et pildil esiplaanil võlvkaarest siinpoolne osa on hilisem juurdeehitus. Tänane kirik pidavat olema juba neljas ehitis, mis kunagise kloostri koha peale on rajatud. Paljusid kindlasti ei huvita üldse see info, kuid mõtlesin selle kirja panna, kuna selline suust-suhu liikuv info ei jõua sageli kaante vahele ... mine tea palju siis selles tõtt on ;)

Põlvast lahkumise eel möödusid meist kaks jorssi, kelle laupäevaõhtune pidu polnud tõenäoliselt veel lõppenud, ehkki kellaaeg kiskus juba sinna 11 kanti. Õllepurgid näpus ja poolik viinapudel tagataskus panid vaid mõtlema sellele, et peaasi et ta nüüd tagumiku peale ei kuku ;)

Taevaskoda nägin viimati talvel.

  Suur (alumisel pildil) ja väike (ülemisel pildil) Taevaskoda.

Oli teada, et ülemine matkarada oli juuni alguses suletud seetõttu, et Emaläte oli sisse varisenud. Uurisime asja. Rada isenenesest on alles ja puutumatu, küll aega on raja kõrval pinnases toimunud maalihked ja seetõttu oli vast ka selle rajalõigu sulgemine (loodan et vaid ajutiselt) ka õigustatud.

Matkaraja äärde olid tehtud toredad puhkepaigad seenemikkudest pinkide ja lauaga.






Kõrval pildil on üks kummaliselt lapiline ja ühtlasi värvikas mänd. Mine tea kas siis pinnasest või millestki muust tingituna. Üldiselt oli lõuna-kagu eestis loodus värvilisem kui meil põhja-eestis. Ju siis oli sinna neid öökülmasid enam jõudnud, mis puude lehti värvivad.

 Tartus kohtusime Katrini ja Aivariga, kes olid nõus meiega veidi Tartu linna peal liikuma.




























Nägin põnevaid kontoriruume, mis asusid endises pangahoones. :P

 Jalutasime ka Botaanikaaias, ning siis oligi aeg suund võtta kodule. Mõnus ilm tegi selle nädalavahetuse tripi eriti nauditavaks. :)

Mida öelda paikade kohta, kus viibisime ... Peipsi ääre külad on koht mida võib ikka ja jälle külastada. Ka setomaal on paikasid, mida võiks oma silmaga kaeda, samas ei ole setomaal eriti palju turistidele mõeldud st liikuda neis külades saab ja ka ringi vaadata ei keela keegi, aga kas seal neis külades on mõtet kauem viibida kui vaid kiirel läbisõidul hetkelisi peatusi teha? ... kahtlen ... turistidele ei ole sel maanurgal täna veel eriti palju pakkuda ja selle peale võiks rohkem mõelda. Sellest siis ka nende paikade mahajäetuse tunne. Kui ei tule neisse paikadesse inimesi ning ka turiste, ei ole lootust ka, et sinna rohkem raha liiguks ... Mõelge sellele kulla Põlvamaa tegelinskid ...