Suur reede

Suurel reedel oli mul suurepärane võimalus taas Marimetsa rappa sattuda. Ühe sünnipäeva sissejuhatavaks ürituseks oli planeeritud matk räätsadega rabas ... ühtlasi oli see minu esimene räätsamatk ... 

 Olles selle paarikilomeetrise ringi rabani läbinud, suutis maa külgetõmbejõud mind mitmel korral mõjutada nii,  et ma seal vahelduva eduga lumes ukerdasin ... Kui olin kaamerat mitmel korral pidanud lumest puhastama, muutusin juba nutikamaks ja pöörasin, ebatasasemates kohtades kus koperdamise oht suurem oli, kaamera lihtsalt seljale, et ta ei maanduks enne mind lumme järjekordse maa tõmbejõu mõju ilmnedes ;)

 Raba ise oli mõnusasti läbitav, lumele oli piisav koorik tekkinud ja liikumine ei olnud probleemiks. See ülemine pilt tehtud siis ainsast allesjäänud vaatetornist, alumised aga juba seistes nendel suurematel laugastel ja  rabajärvedel ... 

 Suusajäljed seal matkarajal andsid märku, et seda raba on ka suuskadel külastatud, varasemaid räätsajälgesid seal aga ei kohanud.

 Tagasiteel leidsin veel mahti mõnede kaadrite pildistamiseks. 

 Ilm oli imeilus, päikese sära koos lumevalgusega pani silmi kissitama. Alumisel pildil on näha, kuidas kevadpäike on hakanud puude ümbruses lund juba sulatama. 

 Tagasitee ajaks oli lumi muutunud raskeks ja märjaks, leotades isegi mu veekindlad saapad sokkideni läbi. Eks ta oli niiske juba ka meie rappamineku ajaks, kuid esimese energiaga ei pannud seda nii tähele. 

 Olin oma joogivaru unustanud autosse, seetõttu sõin tagasiteel ära hulga lund janu kustutamiseks, aidates sedasi tõelist kevadet kiiremini saabuda. :)

Jalad märjad, sain mingil hetkel aru, et minu muidu nii mugavad saapad on hakanud kandasid hõõruma.

Sellest teadmisest saadik tundus juba edaspidine tagasitee nagu tõeline "kolgata tee"

kannatuste saatel ... ;)
Ei tahtnud ega tahtnud see tee lõppeda.
Olin viimane, kes sellest matkajate seltskonnast lõpuks metsast välja sai. Teised olid oodatnud mind seal autode juures juba tükk aega. Eks siin on mitmeid põhjusi ... minu hõõruvad jalatsid, minu soov vahepeal ka mõne pildi jäädvustamiseks ning muidugi kindlasti ka minu mitte kõige sportlikum vorm teistega sammu pidamiseks.

Kodus oma katkiste villidega kandasid tohterdades mõtlesin, et kas ma kahetsen seda veidi enam kui 10 km-st matka räätsadel, et oleks võinud ju omale midagi kergemat valida.  Aga vastus on, et ei kahetse. Oli imeilus päev looduses koos mõnusa, ehkki mitte piltnikest koosneva, seltskonnaga...

Küüditamise aastapäev

 Mõtlesin kodus tükk aega, kas minna Vabaduse väljakule küüditatute mälestuseks süüdatud küünlaid vaatama ... noh, et kui oled juba korra mõnusasti töölt koju jõudnud, kas siis on ikka tahtmist taas linna sõita selleks. Endal olid kogu aeg silme ees eelmisel aastal ajakirjanduses nähtud pildid tuhandetest küünaldest...

 Noh ja ega midagi, sain laiskusest võitu, võtsin tuttavad kaasa ja varsti me seal olime. 

 Vaatepilt nende küünaldega oli muidugi võimas ... midagi sellist mida iga päev ei näe.

 Seetõttu ei näinud ma ka mingit põhjust kahetsemiseks ... seda enam, et ka mu enda ema 1949. aastal selsamal päeval vaevalt 1 aastasena koos mõned aastad vanema õe, ema ja vanaemaga Siberisse küüditati ...  

Mis veidi meele mõruks tegi ja silma kriipis oli see, et kui seal vabaduse risti kõrval mäel olid riigilipud kõik leina märgiks poolde vardasse lastud, siis veidi kõrgemal uhkeldas linna lipp täies vardas, ehkki see mast oleks võimaldanud ka seda lippu veidi allapoole lasta ... aga ju siis polnud vaja  ... suhtumise küsimus pigem, mitte lohakus, kuna see lipp asub ju pea linnavalitsuse akende all ...

Palju oli seal liikumas ka turiste, kes imetlesid vaatepilti ning jäädvustasid seda oma kaamerate ja mobiilidega. Üks väiksem venekeelne seltskond keskealisi, tõenäoliselt venemaalt tulnud turiste küsis mult, et kas ma räägin vene keelt. Minu jaatuse peale küsisid nad, et mis pidu meil on, et sedasi väljak küünaldega ehitud. Viisin siis neid lühidalt kurssi selle tähtpäevaga ja ka sellega, et see meie jaoks pigem mälestuspäev on , mitte pidu ... igatahes oli tunda, et nende huvi oli siiras. Olin endaga rahul, et vähemasti mõnelegi vene inimesele suutsin edasi anda neid mõõtmeid, kui suurel hulgal eestlasi see teistkordne küüditamine puudutas ... seda ajaloolist seika, mida teiselpool piire eriti mäletada ei taheta ... aga see on siiski meie ajalugu, mida ei tohi unustada.

Kevadet otsimas

 Päeval päikese käes näitas termomeeter plusskraade ning räästad kippusid paiguti isegi tilkuma. Nii mõtlesin tagasiteel  maalt koju linna veidi hulkuda kõrvalteedel ning otsida neid kevadmärke. Hekke ühtlaselt kattev lumekate oli sulanud juba üksikuteks lumemütsideks ning metsas puud muutunud lumevabaks. Metsaalune oli  küll veel lumega kaetud, kuid maapinnast veidi kõrgusel ei olnud enam mingeid lumemärke, mis andis märku sellest, et  siiski sulab see lumi ... 

Ohoo, esimesed kevadkuulutajad! - mõtlesin kui neid atv-del kimajaid eemalt tulemas nägin. Hetk hiljem sain oma eksitusest aru, et puha mootorsaanid need ... ei ole kevadet veel ka nende näol.

Ja siis ma nägin neid ... kevadkuulutajaid.- pajuutud, pajuurvad, pajutibud, pajukiisud või kuidas iganes keegi neid nimetab... heal lapsel mitu nime ;)

 Need on nüüd minu jaoks tõesti kevadkuulutajad mis annavad lõpuks lootust, et talv hakkab vaikselt taanduma 

ning annab teed tõelisele kevadele :)

Virmalisi jahtimas

 Esialgse info järgi pidid neljapäeval olema silmaga-nähtavad virmalised. Nii võtsingi plaani nende pilti püüdmise. Ühendasime väed Ringaga, kel samad plaanid olid, ... kuid mida lähemale õhtule, seda enam sai meile selgeks, et seal kõrgemal, kust need päikesetuuled meieni peaksid saabuma, on plaanitud "peo" osas korrektuurid tehtud ning virmalisi me sel õhtul/ööl ei näe. Sellele vaatamata mõtlesime veidi öös ringi hulkuda ning pöörasime auto nina Põõsaspea neeme poole. Kaldad olid küll jääs, kuid kuulda oli tugevat laine loksumise häält mida, veidi hiljem kui silmad pimedusega harjusid, kuuvalguses ka oma silmaga tunnistasime. Meile ootamatult plinkis seal neeme tipu tornis majakas.... hmmm ... lootsin torni just ära kasutada taeva pöörlema panemise pildis ... sellega läks siis nihu ... nii plinkiv torn kui tugev kuuvalgus jätsid mulle vaid ühe suuna kuhu objektiiv suunata. Õnneks sattus see õige suund olema üsna täpselt põhjas. Kui muidu on põhjanaela leidmine taevas üsna lihtne tegevus, siis seekord osaliste pilveribadega kaetud taevas pilguga põhjanaela otsides ei suutnud ma seda üles leida ... ka Ringa ei suutnud siin mind aidata :) Lõpuks kaamera paika saanud panin ta tiksuma st säritama ja nii liikusime seal ligi ringi ja püüdsin Ringale pildisamisel toeks ja abiks olla ... küllap ma teda rohkem vast segasin kui aitasin aga see selleks ;)

Tulemuseks oli ülemine pilt, mille lörtsisid ära küll pilved, kuid kuna suutsin siiski kaamera suuna üsna õige leida ja eriti kuna tegemist on minu esimese nii pika säriga pildiga (31,55 minutit, f11, ISO100), püüdes taevast pöörlema saada, siis võin tulemusega rahule jääda. See andis julgust tulevikus uuesti katsetada, et paremaid tulemusi saavutada.  Et öö tundus päris soe, siis mõtlesime veel veidi ringi hulkuda ja nii me veidi peale südaööd Haapsalu poole liikusime. Väike sissepõige Dirhami sadama juurde ning siis peatus enne Haapsalut mingi oja juures, mille nime ma muidugi ei mäleta. Seal saime korraga tunda ka öist külma. Mingi hetkega ja sõtluvalt asukohast oli temperatuur langenud pea 15 miinuskraadile.

Käisime ära ... ülla, ülla ... Ungru lossi varemete juures. Tundub et elul on omadus korduda eri episoodides. Nii Haapsalusse kui ka Ungru varemete juurde on saatus mind toonud viimastel aastatel korduvalt. Mitte et see paik ei vääriks korduvat külastmaist, mitte seda ... lihtsalt ennastki paneb muigama, kui taas hiljuti nähtud paiku uuesti ja uuesti külastan. :)

Kella poole nelja paiku öösel Haapsalu linnas sõites arutlesime omavahel, et me vist ikka päris normaalsed ei ole selles osas, mis puudutab pildistamist. Et miks peaks nimesed öösel külmas talves (no olgu, kevades) kaameratega ringi jõlkuma selle asemel, et soojas kodus teist külge keerata ... :)

Mingil hetkel Ristil raba servas liikudes avastasin, et kaamera mu käes on saanud päästikult impulsi ja säritama hakanud ... mida konkreetselt, seda ma ei teadnud, kuna kaamera kõikus mu käes liikumise rütmis ... noh tulemus kaamerast pilti vaadates üllatas mind positiivselt. Pildil on nii liikuvust kui rütmi ;)

Oligi aeg otsad kokku tõmmata. Et me virmalisi ei näinud, siis tegin viimaseks ühe kaadri lihtsalt tähistaevast. Võid enda teadmisi testida Suure vankri leidmisega. :) Kella viie paiku, mis mõne jaoks on ärkamise aeg, sain mina siis alles magama ... :)

Max isiklikult

 Spanjel Max on üks omamoodi vahva tegelane .. alati heatujuline ja  energiat täis ning valmis jooksma, kargama, haukuma ... samas kui vaatan enda tehtud pilte temast, siis alati paistab ta mind põrnitsevat. 

 Küllap on oma osa selles, et alati temaga kohtudes kipun ma võimalusel roomama ning teda mingi vastiku toruga sihtima selle asemel et lihtsalt temaga mängida ... :)

 Lisan siia siis valiku piltidest, mis said tehtud Maxist sel laupäeval.

Sindikatega liikvel

 

Sedakorda olid siis põhjuse andjad Sindikad Helen ja Helle, kes hõikusid OO seinal, et plaanivad nädalavahetusel külastada Keila-Juga. 

 Et mul oli just ilma plaanideta laupäev ja ilma tõotas ka ilusat, lõin nendega punti. Olles veidi aega seal uudistanud ülalt seda juga, mis öö jooksul oli alla sadanud lume poolt veidi ära lörtsitud, liitusid meiega sinna  juba veidi varem kohale saabunud Ilmar, Katrin ja Max. Lisan kohe siia ka, et Maxist siia kandesse pilte ei tule, kuna ta on väärt eraldi kannet koos piltidega. :)

 Olles küll selle talve jooksul juba mitmes kord seal joal, uudistasin sellegipoolest sinna jääkardina taha, ning püüdsin kinni ka ühe panoraami purikaseina taga langevast veevoolust. 

Tegime ringi ka Keila joa mõisa juurde, mida nüüd aktiivselt restaureeritakse. Usun, et tulemus peale restaureerimist saab tore olema, sest juba praegugi on ta juba silmatorkav värvilaik ümbritsevas looduses (võid märgata teda esimesel pildil). Hakkasime just tagasi liikuma autode poole, et edasi Treppoja juurde sõita kui korraga sain nagu külma vett kaela... üks vene numbrimärkidega Niva, mis seal parklas seisis, kandis nüüd Chevrolet logosid ... noh, nii mõnigi teab, et mu eelmine sõiduvahend oli just Chevrolet, mida pidasin ameerika autoks ...  nüüd korraga on nad venelastega kampa löönud ja meisterdavad Nivasid ... usun, et see oli minu viimane seda marki auto ... ;)

Et treppojal vesi pulbitses ja kohises ... kuid seda vaid paksu lumekatte all, siis võtsime edasi suuna Paldiskisse poolsaare tippu tuletorni juurde. Jääklimbisupp, mis vaateplatvormi all meres õõtsus ja laisalt lainetas, tekitas kerge ebamugavustunde küll seal lõikavalt külmas tuules ...

 Käisime vaatamas ka mere ääres veidi enne majakat, kohas kus sageli seisab tee ääres autosid, ning kuhu viib üks jalgrada. Olen korduvalt mõeld, mis seal on ning seekord oli võimalust siis seda lähemalt uudistada. 

 Selgus, et alles eelmine aasta oli sinna rajatud korralik trepp, mis alla mere äärde viis. 

 Mere äär oli kui kalliskividega kaetud. Külmunud jäätükid päikese käes säramas ja sillerdamas. Ka mere peale vaadates võis silmata üksikuid jääkilde, mis seal signaalmärkidena sirasid ...

Paesein aga oli paiguti kaetud sinakasrohekate jääpurikatega, nagu oleks seal tegemist liustikujääga. Usun, et lähen sinna kunagi põnevate ilmastikuoludega veel hulkuma ...

Enne einestamist Paldiski Peetri pizzas käisime veel korra mere ääres seal sadama ligi, kus suured tollitsooni platsid. Sadamas oli parasjagu taas suur hulk Hondasid, ootamas poodidesse jõudmist.  

Parkisime lahtise väravaga platsile, kuhu varemgi olen autoga sõitnud. Naastes autoda juurde avastasime korraga ka hoiatuse, plahvatustööde kohta ... seekord läks siis õnneks .. ju puhkepäeva töttu :)

Seal ühe puu võras istus üks vares, kes meenutas kohe eelmise aasta looduse aastafotot. Noh, tegin siis ka oma plagiaadi. Kuna ma ei olnud seda võsa mitmeid päevi välja valinud ja seetõttu polnud valgus ka midagi erilist ... ka vares istus seal juba varem, mitte ei võtnud aukohta sisse viimasel hetkel ... siis ei saanud ma midagi vapustavat ... :) 

 Veel pilk kütusetsisternidele sadamaas  

 ja liikusimegi oma viimasesse sihtpunkti - Klooga aedlinna. Ehkki sinna on nüüd ehitatud ka uuemaid maju, või siis renoveeritud vanu, nägime seal ka vanu nõukaajast pärit hooneid. Et kippus juba hämaraks, tegime kiired pildid sellest kõige efektsemast hoonest.

 Oli kena päev. Tänud Sindikatele, kes hea idee välja käisid ning pakkusid võimalust koos seda päeva sisustada.