udune sügis-talve hommik

 Pühapäeval kui maale sõitsin, siis avastasin end korraga udust. 

 Algul küll mõtlesin kiirelt kohale jõuda, kuid järgmisel hetkel olin juba jalgupidi tee ääres kraavis lumes, et kõik seda kaduvat ilu jäädvustada. Auto seisis sel ajal udutuledega ohutulede plinkides tee ääres, ning lootsin vaid, et olin piisavalt abinõusid tarvitusele võtnud, et keegi ootamatult udust väljudes mu sõidukile lihtsalt otsa ei põrutaks.  

 Eelmine päev oli plusskraadidega piisavalt sooja ja niiskust kogunud, seetõttu olid ka kõik kõrrelised kaetud õrnade lume- ning jääkristallidega.

Ida-Virumaa trip ordukatega

 Laupäev oli sellesügisene retk ordukatega Ida-Virumaale, et koos head sõpradega ringi liikuda ning pildistada muu hulgas ka sügist. Reede õhtu tõi tugeva lumesaju ning halvad ilmaolud, mis sundis kõiki kiirustama talverehvide paigaldamisega.

Nii mõnigi meie hulgast, hinnates ilmaolusid, oli sunnitud seekord osalemisest loobuma. Hommik tõi aga üllatuse. oli küll külm, paiguti isegi 11 külmakraadi, kuid mida edasi, seda kaunimaks päev muutus. Nii tegime ka teel Saka mõisa juurde, meie kohtumispaika, peatuse, et talvist maastikku pilti püüda.

Peale seda kui tervitused vahetatud, suundusime Saka mõisa juures asuva joastiku juurde. Minu jaoks on see seni tundmatu ja nimetu juga. Veidi tööd internetis andis selle joastiku nimeks Saka joastik, mida nimetatakse ka Kivisilla joastikuks.

Veidi takistus-võimlemist seal joastiku juures (järsust trepist, statiiviga ning seljakott fotovarustusega seljas,  alla ja üles ronimine) ning seejärel liikusime Sompa poole. 

 

 Sompa küla ... koht millest räägitakse õudusjutte ... üllatavalt ei leidu selle küla kohta palju infot ka internetis. Vaid linnalegende ning muid pelutavaid kirjutisi ... just seepärast olin huvitatud seal käimisest. Esmamulje oligi  veidi kõhe - stalini aegsed, ühe projekti järgi ehitatud majad, esmapilgul üsna väljasurnud elukeskkond, sellisena ta meid vastu võttis. Kui aga jalutasime veidi küla peal, sattusime kohaliku poe juurde, mida kohe ka   väisasime. Üks väheseid tänasel ajal toimivaid letikaubandusi. Silma jäi ka see, et pooled kaupluse riiulitest olid kaetud alkoholipudelitega - õlled, viinad, veinid, ja kõik muu mida kraadide saatel kõrist alla saab libistada. Samas oli positiivne see, et poes olid müüjad, kes suutsid meid eestikeelsena teenindada. 

 Edasi külas jalutades tunduski, et nende õudujuttude puhul on tegemist vist rohkem linnalegendiga. Muidugi on küla väsinud ning noori inimesi oli seal vähe liikumas näha ... kui mitte arvestada noorpaari lapsevankriga, kellega me teed kolmel korral ristusid. Samas need vanemad inimesed paistsid tegusad ning olid üsnagi huvitatud meie seltskonnast, kes me 9-kesi, kaamerad kaelas seal liikusime ... korrespondendid, nagu meid kord nimetati ;)

 Ka see naine rõõmustas siiralt selle üle, et me seal liigume ja ehk nende muresid kusagil kajastame ning aitame probleeme lahendada. Kahjuks ei ole see meie võimuses, sellegipoolest oli huvitav heita korrakski pilk kohaliku elaniku silme läbi külale. Saime teada, et nende stalini aegsete majade kõrgete lagedega kortereid ei köeta hetkel endiselt, kuna küttetrassi ehitus oli sügisel pooleli jäänud ning temperatuur toas pidi võrduma välistemperatuuriga, samas püüdis ta meile mõista anda, et ega see küla ei olegi alati nii "välja surnud" ja õnnetu, et suvel pidi nende kultuurikeskuses pidevalt midagi toimuma ... peod, kontsertid jne.

Sügis, mida tulime pildistama, oli segatud talvega.

 Järgmine linn, mida külastasime oli Sillamäe. Linn millest olen teel Narva poole korduvalt möödunud kuid kus sees käinud ei ole. Samas meenuvad esimesena seoses selle linnaga Tiit Vähi ärid ... sadam, muldmetallide tehas ...  

 Katrinilt kuuldud info järgi oli Sillamäe nõukogude ajal ilma kirikuta linn, ning soovides sarnaneda teistele eestimaa linnadele, ehitati linnavalitsuse hoone torniga, nagu oleks tegemist kirikuga ... :)

 Käisime turul, kus müüdi xeik kala, mille pildistamise pärast üks naismüüja veel tükk maad hiljem meid sajatas,  samuti oli seal müügil väga laias valikus odekolonne .. kõik nõukaaegsed tuntumad margid olid esindatud, seega kui oleks väga vaja olnud, oleksime saanud oma varusid täiendada mitmeks aastakümneks ... ka venemaa sokolaadi ning maiustusi oli korralik valik ;)

 Mere ääres sattusime vaatepildile, nagu oleks seal väikesed lumised alpid merevees peegeldumas.

 Härmatis, rahe või lumi?  ... ei saanudki aru, aga pole ka eriti oluline ... oluline on see, et väga efektne oli.

 Üks kohalik oli oma autoga otse randa sõitnud. 

 Teel tagasi autode poole, mõõtis meist pika sammuga mööda üks vanem naine, kilekotis kala ... küllap ruttas süüa tegema ... pilt pole küll parima kvaliteediga, kuna nii ootamatult see hetk tuli, kuid ei saanud ka jätta seda näitamata ;)

 Veel enne kui jõudsime nende uhkete treppideni, ristus meie tee kahe kassiga, üks neist oli eriti julge, lootes nuiata meilt midagi head ... pidime kahjuks ta lootusi petma ... 

 Ja trepid, millel ühe oma grupipildi tegime.

 Veel üks vaade treppidelt alla merele.

 Oru park, paik mille ilu kiidetakse, ning kus ma ka ise olen varem mitmel korral käinud.

 Park võttis meid vastu kerge muinasjutulise kullasäraga. Sellisena  nägi see allee välja, kus lumest valged puude oksad kaardusid pea kohal, ning mille vahel kuldasid päikesekiired maha langemata kuldseid puulehti. 

Mere äärde jõudes oli taevasse tõusnud juba kuu, ehkki kell polnud ju veel nii palju. Sellegipoolest hakkas taevas kergelt pilve tõmbama ning hämardus.

















Veel hetked rannas, üksteise ning loodusvaadete pildistamine ... ja oligi aeg see kaunis õhtu mõnusalt lõpetada ...

 Oli tore päev mõnusa seltskonnaga.

Esimene lumi sulab alati ...

 Täna seda ilma tembutust vaadates ei ole ma kindel, et see lumi niipea sulab.

 Homme plaan Ida-Virumaale sõita ja kui eile veel mõtlesin autol suvekumme välja mitte vahetada, kuna lumi niikuinii varsti sulanud, siis tänane hommik pani mu mõtteid muutma. Vahetasin kummid ning tagasiteel linna kiitsin end oma targa otsuse eest, sest lumesajust oli kohati tõesti raske midagi läbi näha.

tere tulemast!

 Värav võsastunud põlluvahetee sissesõidul ... siseneda või mitte ... ei teagi kohe ... meil ju kõik eraomand, olgugi et eramaa silti ei ole,  ei tahaks nagu omanikuga asjata tüli ka norida ... tegelikult mul pole ju sinna vaja sõita, otsin vaid niisama avastamata paiku ... ülestõstetud värav jäigi  minust sinna edasi viipama - tere tulemast!

teine katse ...

 Ilmateade lubas ju täielikku vihmast nädalavahetust koos tugevate tuulehoogudega ... tegelikkus oli palju rõõmsam. Päike paistis pilvede vahelt, puud olid kolletama löönud ja nii otsustasin teha uue katse sügise leidmiseks. 

 Kui mõtlesin, mis paik võiks olla praegu piisavalt värviline ja samas pääseb ka vee ligi, siis meenus millegipärast kohe treppoja.

 Aga mulle tundus, et ma seekord siiski leidsin seda sügist, mida otsima läksin ... oli värve, oli vetemängu ... 

 Otseloomulikult on seal vaateid, mida sealkäinud sadu kordi on pildistanud ja nii on ka see kivi seal astangul ilmselgeks tunnusmärgiks, et tegemist on treppojaga.

 Uusi kaadreid on sealt raske leiutada, kui vaid uusi ilmastikuolusid ja erinevaid loodushetki. Minu sealoleku ajal, olgugi et kasutasin polaroidfiltrit, ilmus välja segav päikesevalgus mis muutis joastiku valguse käes eriti mänglevaks, samas muutis valguse nii ebaühtlaseks, tehes pildistamise äärmiselt ebamugavaks ;)

Korraga taipasin, et olen küll treppojal käinud korduvalt, kuid kunagi ei ole ma seda teinud vist sügisel ... ikka on see jäänud kevadiste vete aega ..

 Tagasisõites mõtlesin veel ühe peatuse teha Keila joa juures, aga sealt möödudes nägin busse ja tohutuid rahvahorde, nagu oleks välja kuulutatud lahtiste uste päev ja joa juurde pääsemine oleks tasuta ... igatahes seda kõike silmanud, otsustasin piduri asemel seekord gaasipedaali tallata. ;) 

 Kui hoolsal peremehel saak salve (loe riiulitesse) pandud ning sügisriided välja tuulduma toodud, siis on vist sügis ka lõpuks kätte jõudnud :)