27 august 2012

Kuradisaar ja muinastulede öö

Talvel sai Kuradisaare juures käidud, kuid tol korral üle vee ei õnnestunud meil saarele jõuda. Siis tekkiski mõte, et see tuleb suvel millaski teoks teha. Kuna nüüd hiljaaegu nägin mitme tuttava pilte kuradisaarel käimisest, siis meenus see mõte ja leidsin, et see vaba nädalavahetus on sobilik selle retke teoks tegemiseks.
 Samast retkest oli huvitatud veel Merje st talle sobis see aeg ja nii leppisimegi kokkusaamise kohaks Viitna kõrtsi esise parkla. Igaüks teab, et kui sõidad Tallinnas Narva poole, siis Viitna kõrtsust mööda ei saa sõita ilma seda märkamata. Nii ka mina sõitsin mööda uhket kiirteed 110-ga, kui nägin juba mitmendat viita Viitna keskuse poole ... kõrtsu aga ei kuskil. Siis tekkiski mingi kahtlusevarjund, et asi pole õige. Väike telefonikõne ja selguski, et uus maantee ei viigi enam Viitna kõrtsu juurest mööda ... heh ... Narva sõiduks hea kui parasjagu kiire on, samas kui tahaks vahepeal jalgu sirutada ja tassi kohvi ära juua,  siis segadusttekitav. 
 Teel Käsmusse suutsin korra ka pidureid tugevamini tallata, kui nägin ülemise pildi peegeldust. Tegelikkuses ei suuda muidugi üks pilt seda kõike edasi anda. ... ja seal tekkiski mõte, et autode jaoks on olemas igasuguseid märke ja kleepse, et ... ettevaatust, laps autos jne ... huvitav, miks ei ole selliseid kleepse pildistajate jaoks. Et võtan kätte ja kleebin auto tagumisele aknale, siis teavad ka tagasõitjad arvestada, et võin käituda kohati liikluses täiesti ettearvamatult ... eriti kui märkan midagi sellist, mida tahaks kaamerasse püüda ...   ;)                                                             
Kuradisaar, ametlikult nimetatud ka kui Saartneem, romantilisema nimega veel Roosisaar, ei olegi õieti päris saar, see pigem selline neeme moodi poolsaar, mis on sobiva tuule ja mõõna koosmõju ajal on mandriga püsivalt ühendatud. Muul ajal on sinna aga võimalik jõuda läbi mere kahlates.                     
 Ka meie valisime läbi vee kahlamise variandi. Samas olime end varustanud eelnevalt jalatsitega, kuna kividel paljajalu kalpsamine ei pidavat kõige mugavam variant olema.

 Kiiresti sai selgeks, et teeraja valikul tuleb järgida kive ning parim pinnas mitte libisemiseks oli peene kiviklibu, kuna suuremad kivid olid libedad ja sissekukkumise oht oli nendel liikudes suurem.
 Vesi oli soe ja ilm meile soodne. Saar ise tundus üsna võsas olevat, ranna ääres leidus nii kiviklibu kui ka suuremaid kive. 
Ranna ääres köitsid mu pilku need kollased hariliku käokannuse veidi lõvilõugasid meenutavad õied ... ning muidugi liblikad.
Käisime ära saare tagumises otsas, mille olid asustanud kajakad, luiged ja teised merelinnud, ning asusime tagasiteele. Tee ääres kohtasime nii ühtesid välisturiste, kes vist meie läbi vee kahlamisest julgustatuna samuti saarele tee olid leidnud ning Saku õlletehase peolisi, kes ilma jalatsiteta paljajalu läbi vee kahlasid. Väidetavalt ei olnud see teekond neile paljajalu eriti meeldivaks osutunud.
Veel üks pilt veetaimedest
Tagasi maismaal, olles oma jalatsid kuivade vastu vahetanud, mõtlesime selles kaptenite külas veidi ringi vaadata. Nii sattusime Käsmu meremuuseumi.
Meremuuseumist uurisime ka Kuradisaare nime päritolu kohta. Väidetavalt on selle kohta mitmeid legende. Üks neist rääkis vene kaptenist, kes laevaõnnetuse tagajärjel olla saarele merehätta sattunud ja siis olla saarelt kuulda olnud vaid vandumist ... kuradid lendasid ...

Edasi läksime Altja kõrtsi keha kinnitama. Meie viimasel ordukatega Altjal käigu ajal oli kõrts suletud. Nüüd oli see lahti ja üldmulje oli hea. Sisustsus, õhkkond ... kõik sobis sellisele kaluriküla kõrtsile. Menüü oli küll  väga lühike ... vaid kolme sorti praade ja sama loetud arv magustoite ... noh ... saime hakkama. Siis mingi aja pärast tuli ettekandja ja teatas, et seapraadi neil enam ei ole pakkuda ja nii kriipsutati kolmest praest üks läbi. Valisin siis selle asemel seenesousti kruubipudruga. Kahtlustasin küll, et see ei ole päris õige, kukeseene-jahukaste koos pekitükkidega valmistatud kruubipudruga ja ega ei pidanud pettuma ... suutsin poole ära süüa, siis aitas. Veidi peale mu praetellimuse muutmist tuli ettekandja taas tagasi ja teatas, et kook, mille Merje tellis, on otsas. Ja ei möödunud üldsegi mitte palju  aega, kui ettekandja taas kohmetult meie laua juures seisis ja teatas, et küllap me teame juba, miks ta taas seal on ... teadsime ... miski on otsa saanud ... seekord minu kamavaht. Kogu lugu kippus juba komöödiaks kätte ära minema. Lisaks olid meil laua peale küüslaugu leivad, mille tellisime suupisteks kuniks praadi ootame. Nendest leivadest aga enam kui pooled jäidki sinna lauale, kuna kokk oli unustanud nad tulele ja tõepoolest ei tahtnud oma hambaid nende kõrbenud leivadega ära lõhkuda. 
Arve tasumise ajaks oli kõrtsi vallutanud üks ligi 20 inimeseline turistide grupp, seetõttu oli meil tükk tegemist, et oma arve tasuda. Mõttes tegi vaid nalja mõte, et kogu see grupp asub tõenäoliselt sööma kruubiputru seenesoustiga. See ei olnud seekord mitte unenägu, nii uskumatu, kui see ka kõlab, vaid see juhtus meiega päriselt.

Altja kaluriküla paadikuurid olid suve jooksul omale uued rookatused saanud ning nägid seal õhtupäikeses uhked välja.
Väike jalutuskäik rannal ...
... ning loojanguvärvide jäädvustamine.
Mingil hetkel ületas meid kureparv, mis oli end ilusasti kolmnurksesse lennurivvi võtnud ... kas tõesti sügis on kätte jõudnud ja rändeaeg käes?
Edasi sõitsime Vihula mõisa vaatama. Tee ääres tahavaatepeeglisse pilku heites ei saanud enam edasi sõita ning olin sunnitud ühe kiire pildistamispeatuse tegema. Loojang muutus järjest kaunimaks. 
Olles pildi ära teinud, märkasin päikese ümber ilusat korrapärast ringi. Nagu õhtul hiljem selgus, ei olnud seekord siiski tegemist loodusnähtusega vaid selle rõnga lisas sinna päikese ümber UV o filtri klaas, mis mul objektiivi ees oli. Olen varem ka selle objektiiviga pildistades kummalisi moonutusi näinud. Õhtul hiljem filtri eemaldamisel kadusid ka moonutused. Aga pilt sai põnev ;)
Vihula mõisa allee juures jäi silma see tuulik õhtuste taevavärvide taustal.
Hiljem Palmse mõisa kõrtsus kohvi juues selgus, et tegemist oli sama omanike kõrtsuga, kellele ka Altja kõrts kuulus. Selline kontrast menüü valikus. Sain seal ka oma kamavahu ära proovida. Ülihea maitses :)
Muinastulede öö tulesid  läksime vaatama Vergi sadamasse, kust üle vee paistis kätte ka Altja lõke. Samas sadamahoone juures mängis mingi bänd ning rahvast oli lõket imetlema kogunenud hulgim.
Lisan siia ühe lühikese videoklipi ka sellest lõkkest. 
Kokkuvõtteks pean ütlema, et oli tore päev ... ilus ilm, tore matk kuradisaarele heas seltskonnas, Altja ja kõige tipuks muinastulede öö.

20 august 2012

taas purjetamas

Kui varasematel aastatel ei ole ma purjetama saanud, siis sel suvel on mul täiega vedanud. Suisa teist korda käisin purjekaga Tallinna lahel. Seekord oli siis jahiks - Vesikaar.
 Ilm oli ilus kuid sadamas väljasõit veidi viibis, seetõttu ei võtnud me suunda Naissaarele nagu algselt plaanis, vaid otsustasime st otsustati seekord ikka ilma minuta  tiirutada niisama lahel. ;)
 Tänu ilusale ilmale oli lahel palju purilaudureid ja lohesurfareid. 
 Parasjagu oli sadamast väljumas üks uhke kruiisilaev, nagu neid viimastel aastatel järjest tihedamalt meie sadamatesse saabub.
 Peale tiiru lahe peal olime sunnitud oma hõbe-mustadele purjedele lisaks üles tõmbama tumeroosa purje, mis täiendas kogu komplekti, muutes me jahi vägagi pilkupüüdvaks ja värvikaks.
 Sadamasse tagasi sõites hakkas päike tasahilju madalamale laskuma, 
muutes valguse  mõnusalt kuldseks.
 Oli üks tore õhtupoolik, mida võiks teinekordki korrata.
 Vabandan siinkohal ette kõigi purjekate ja jahtide omanike ees, kui võhikuna terminoloogias midagi väga mööda panin. :)

06 august 2012

vihmavärske hommik

 Käisin reedel Vana-Vigalas sünnipäeval.  Järgmisel hommikul kodupoole sõites imetlesin tee ääres vihmavärsket loodust
Ühel sissesõiduteel jäi silma hirmus palju mahalõigatud võsa, mis kahele poole teed oli virna laotud. Vahetult enne Märjamaad oli keset põldu, mille servas asus jahimeeste varitsustorn, üksik kõrge suur kadakas. 

01 august 2012

Ristimine

 Juunis toimus üks oluline sündmus - vennatütre ristimine, mille olen jätnud seni siin aja puudusel jäädvustamata. 
 Ristimistoiming viidi läbi Hageri kirikus.
 Olen ise Hageri kirikut pidanud kirikuks, mis kuulub minu "listis" ühena ilusamate kirikute hulka. Võibolla on see osaliselt tingitud ka sellest, et olen seal aastaid tagasi ka ise ristitud ...
 ... sellegipoolest, olles näinud paljusid pühakodasid, meeldib mulle selle kiriku altarimaal, ning üldmulje.
 See ongi see koht, kus minuga ei pea mitte nõustuma, sest eks igaühele kuulub oma ... ühele meeldib üks, teisele teine ...