Üle tüki aja õnnestus mul kohtuda tuttavate koerte - Dixsi ja Lottega, et neid taas jäädvustada. 

 Viimasest korrast on juba tükk aega mööda, samas oli hea võimalus taas kätt harjutada ;)

 Lisaks neile kahele on nüüd Soome kolinud uus kutsikas - Sky terrier Love, keda peaksin millalgi minema külastama.

Ahhaa keskuses

 Käisin Tallinna Ahhaa keskuses ühe lapse sünnipäevapidu pildistamas. Lapsevanemad jäid piltidega rahule ning üllatuseks ei olnudki keskuses nii igav kui ootasin. Kuna olin seal kord varem käinud, ootasin väljapaneku kordumist, tegelikult kordusid vaid paar püsieksponaati. Samas oli üles seatud muusikale ja helidele pühendatud näitus, kus oli võimalik nii lastel kui täiskasvanutel endale tegevust leida. Ülemisel pildil peegellabürint, alumisel mingi kui õieti mäletan siis mingi raualahus või mis iganes. Igatahes magnetpinda vedelikule ligemale vajutades, hakkas vedelik rauaosakeste mõjul sedasi turritama :)

 Ma ei oodanud sellest keskuses sünnipäevast eriti midagi, mõtlesin et teen soovitud pildistamise ära ja kogu lugu, tegelikult olid päris toredad kolm tundi, mis seal veetsin. Kõige muu hulgas said lapsed proovida ise ka šokolaadi valmistada. Olen kindel, et Tartu keskus on kindlasti kordades põnevam, kuid vahest harva ei ole ka Tallinna Ahhaa keskuses paha viibida.

Selle aasta esimene grill

 Kõik muudkui grillivad ja naudivad sooje ilmasid. Minust on sel aastal grillimised veel mööda läinud. Nüüd sain käe valgeks. Sattusin külla, kus olid ametis tõsise grillimisega. Kuniks liha grillil küpses, jäädvustain mina mõned õunapuu-  ja ebaküdooniaõied.

 Ahvatluseks liha kõrvale olid ananass ja maasikad.

 Ega kohalikud maasikad ei ole veel valmis ning ka ananassid ei kasva meil, kuid sellest polnud midagi. Kaunil päikeselisel päeval ajasid ka need eksportviljad isutama ;)

See hakk (on vist, kui ma teda just varesega nüüd segi ei aja) sai jäädvustatud kui pätt.

 Mind ei olnud siis kohal, aga esimesed meist, kes grillimist ette valmistasid, jätsid liha pakendis lauale ja askeldasid algul toa vahet. Tagasi õue tulnuna avastasid nad, et keegi on lihapaki kile avanud  ning paki pealt tüki lihagi pihta pannud. Hetk hiljem nägid nad, kuidas see hakk, lihatükk nokas naabri aiast lendu tõusis. Vat nii osav varganägu oli, et sai hakkama nii paki avamise kui liha näppamisega. Ta tiirutas veel hiljemgi ümber meie, piiludes eemalt, kas meil juhuslikult taas midagi ripakile ei jää.

Muuseumiöö

Minu Muuseumiöö möödus seekord taas Tallinnas. Võtsime väikese seltkonnaga plaani külastastada Eesti Panga muuseumi ning Kadrioru kunstimuuseumi. Eesti Panga muuseumis sai tutvuda Eesti raha ajalooga ning külastada ka panga varakambrit all keldris. 

 Need modellid - Koidula, Jakobson ja Baer - olid ühest küljest parimad modellid, kuna nad püsisid pildistamise ajal paigal, samas nende miinuseks oli see, et nad olid veidi puised ja ei olnud nõus ka palumise peale oma poose muutma. ;)

Kadrioru Kunstimuuseum oli meie teine valik, kuna seal sai viimati käidud kunagi väääääga ammu ...

See paraadsaal või kuidas iganes nad seda nimetavad oli täpselt niisama uhke kui teleekraanilt nähtud.

 Kuna muuseum oli täis hulganisti külastajaid, siis oli raske seal millessegi konkreetselt süveneda. Pigem tuli liikuda vooluga kaasa, ning vaadelda seda, mida silm haaras ning mis köitis.

 Nii ka need kristalllühtrid, ehkki seal saalis olid väljas nii uhke mööbel kui ka hinnalised vaasid, minu jaoks olid pilkupüüdvamad see lühter. :)

 Väljas rõdul käies jäid silma need aardekütid, kes purskkaevus mütates püüdsid purskkaevust metallraha õngitseda, mida lilleaia külastajad oli sinna loopinud. Ju lootsid nad kergelt rikastuda ...

 See lühter ei olnud küll nii uhke kui need kristalllühtrid kuid ka tema suutis minu tähelepanu hetkeks endale köita.

Käisime ka kunstimuusemi juures üle tee asuvasvahimajakeses ning siis võtsime suuna Okupatsioonide muuseumile. Ehkki olime seal eelmise aasta muuseumiööl käinud, otsustasime siiski oma tuttavatega, kelle jaoks oli see esimene külastus, liituda.

 See kohvrite rivi seal sissekäigu juures on üks köitev objekt, mida ka eelmisest külastusest mäletasin, tol korral olin aga kaasa võtnud vaid mobiiltelefoni ning kuna oli ka hämar, siis korralikku kaadrit ei õnnestunud teha.

 Lenini kuju jalge ees märkasime preservatiivitaolist eset. Täpsustamisel lugesimegi  infosildilt, et tegemist oli paberümbrises preservatiiviga ;)

 Selle perestroikakellaga lõpetangi oma muuseumiöö kirjeldamise. Nagu eelmine aasta Okupatsioonide muuseumi külastades tõdesin, jään oma arvamuse juurde ... see on muuseum, mida tasub külastada, kui mitte millegi uue avastamiseks, siis vähemasti nostalgitsemiseks on seal võimalusi küllaga .:)

lennusadamas

Lennusadama angaarid on suurepärane muuseum, mis on ühtlasi pilkupüüdev, interaktiivne ja muidu tore koht aja sisustamiseks. Käisime samuti avamise päeval õhtupoole seda uurimas. Autoga juurdepääs oli raskendatud, kuna massid olid paiga vallutanud. Samuti olid pikad kassasabad, kuid see oli oodatud ebamugavus ning see näitas vaid inimeste huvi paiga vastu. Kuna päev läbi olid rahvamassid seal liikunud, siis nii mõnigi aparaat oli üles ütelnud või oli ajapudusel jäänud veel poolikuks. Meeldis see, et paljudes kohtades sai ise eksponaate näppida, infotahvlid olid elektroonilised. Alumisele korrusele jõudes saime juba selgeks, et ajaloolist ja tutvustavat infot saab laadida meie kaartidele, mis meile kassas piletit ostes väljastati. Lennusimulaator oli ära väsinud ... sellele oli paigaldatud silt, et kütus otsas ja ei tööta ... seevastu lennukite tulistamise kahur toimis täielikult, ehkki rahvahulkade tõttu seda ise testida seekord ei saanud. Sai voltida ja lennutada paberlennukeid, sai ka külastada kollast allveelaeva, mis oli päris põnev ümbermaailmareis. Pidime küll ootama 15 minutit, kuni eelmine seanss lõpeb, kuna korraga lasti sinna sisse vaid 15 inimest. Sabas seistes jäi silma, et allveelaeva uks ei suutnud kinni püsida ning vajus pidevalt lahti nii, et see muuseumitöötaja pidi seda õlaga toetama et see pärani ei vajuks ... noh, aga alguse asi, ju oli siis avamine liialt kiire tulnud ... 

Ka mudelpaate sai basseinis ujutada. 4-st paadist olid kohapeal vaid kaks aga noh, need vähemasti toimisid.  Oli ka kohalik kino, kus sai humoorikaid ajalooklippe vaadata. Üldiselt mulle kogu see muuseum meeldis, nii üldmulje kui ka selle interaktiivsus.Iga poole tunni järel muutus angaarides hämaramaks ning üle meie peade lendasid lakke projekteeritud lennukid. Samal ajal projekteeriti ka allveelaeva küljele kriipsujukudest tegevuspilt. Vaatamata puudustele jäin külastusega rahule, ehkki teinekord mõtlen seda külastada kunagi, kui rahvast seal vähem liikvel on. Muuseumist väljudes pidime tagastama kaardid, mis sisenedes saime ja kuhu vahepeal infot laadisime. Kui küsisin, seal töötajalt, kuidas ma saan endale selle info, mille kaardile laadisin, siis sain vastuse, et see saadetakse mulle meilile. Ma ääriveeri siis uurisin, et kust nad mu meiliaadressi teavad, siis küsiti et kas me infot laadides siis ei sisestanud seda sinna. ... ühesõnaga kui keegi tahab sealt infot saada omale meilile, siis infot kaardile lugedes otsige sealt üles ka koht, kuhu saab sisestada e-posti aadressi. Meile sellist võimalust ei meenu ;)

harjutused ...

Kuna mul oli metsas veidi aega, siis proovisin statiivilt einevaid võtteid, mis tükil ajal meeles mõlkusid.

 Ei saa nüüd öelda et see on esimese korra kohta kohe õnnestumine, kuid sain siiski mulje, mida soovisin saavutada ja see annab julgust veel teinekordki katsetada. Ülemisel pildil juba tuttav kaamera lohistamise tehnika. Kuid siin tegin veidi teisiti kui viimasel korral. Kuna maastik oli põnev, tahtsin ka seda säilitada veidi ja nii säritasin kaamerat tükk aega enne kui lohistama asusin ... seega kaks kolmandikku säritamise ajast säritasin nagu tavalist pilti ja viimases veerandis vedasi kaamerat üles. Proovisin ühte kaadrit ka alla vedamisega, et almine maapind ei saaks puudest hakitud kuid see kaader veidi ebaõnnestus. Pean veel uuesti proovima. 

Sel ülemisel pildil nüüd säritamise osas on sama nagu eelmise pildi puhul, et kaks kolmandikku ajast säritasin nagu tavalist kaadrit, viimases kolmandikus aga zuumisin objektiivi sujuvalt sisse. Sellega kaadriga olen rohkem rahul, ehkki ka see võiks veel parem olla. Ja alumisel pildil tavaline vaade ilma eriefektideta ;)

ei midagi uut siin ilmas ...

Eile oli kahju kogu seda päeva kodus maha magada, samas peale lõunat kiskus ilm juba kahtlaseks. Nii mõtlesime kaugele mitte sõita, kuna oli karta, et enne kohalejõudmist võib sadama hakata. Käisime ära Viimsi lõpus. Kindlasti võivad targemad selgitada, kus algab Püünsi küla, kus lõpeb Miiduranna jne. Minu jaoks on see senini kergelt segi minev kant ... aga see polegi niivõrd oluline. Seal poolsaare lõpu eel on üks saar, mis praeguse mõõnaga oli pigem poolsaar. See on koht, kus eelmine suvi Aivar oma kaameraga vees suplemas käis ;) Mõtlesima ka seekord seal saare peal ära käia, kui meid peatas poolel teel silt, mis keelas saare külastamise alates esimesest maist kuni sügiseni, kuna tegemist on tiirude pesitsusalaga. Nii tulimegi tagasi. Nad muidugi võiks selle sildi panna randa, et inimestel kaoks juba eos mõte saare poole sammuma hakata. Meie saime sellest teada hiljem aga noh, samas oli see üks hea kerge jalutuskäik, kust ka ülaloleva kaadri linnast tegin. Mul vist on mitmeid kaadreid Tallinnast tehtud sarnase vaatega, sel päeval aga meeldis mulle selle sünge taeva puhul see kollakas-roosa kuma linna kohal, mida püüdsin jäädvustada...

loodus lähivaates

 Siin on nüüd tulemus minu metsa all "roomamisest".

 Karukell ja ülane lähivaates.

 Sinililli mitut moodi.

 Need lähivaated on enamus vaherõngaste tulemus, mõnes kaadris vähem, teises rohkem rõngaid ... ;)

 See alumise kaadri tulemus on üks mu lemmikutest sel pildistmisel. Kui muidu oli lille pildistamiseks üsna ebasobiv ilmastik - oli hämar ja tuuline, siis selle korraga lõi üheks hetkeks päikese pilve vahelt piiluma ;)

Triibud ja jooned

 Laupäeval ajal, mil ühed spordisõbrad jooksid oma kilomeetreid, roomasin mina mööda metsaaluseid püüdes lilleõisi ning jäädvustades Jägala jõel asuva Linnamäe Hüdroelektrijaama juures vetemängu.

 Triipe ja jooni sai igasuguseid.

 Kui varem olen kahel korral sinna sattudes pidanud tõdema et jõgi on nii madal, et üle tammi eriti midagi ei voolagi, siis seekord olid veed lahti oma täies ilus. 

 Pean tõdema, et kui algul mõtlesin, et ilm on selline pilves ja üldsegi mitte hea, siis voolava vee jäädvustamiseks sobis selline ilm oivaliselt.

 Kui kellelgi on veel mõte, et võiks minna sinna uudistama, siis praegu on täpselt õige aeg, et vee jõudu näha. Arvan, et nädala-paari pärast ei ole see pilt enam sarnane praegusele.

kevadine täidisõieline varsakabi

Käisin laupäeval maal vanematel külas. Kuna ei olnud end ühegi ühiskondliku koristamise aktsiooniga sidunud, otsustasin teha oma "teeme ära" ürituse, et siiski ühist koristamistalgut toetada. Koristasin oma auto seest ära, pesin klaasid ja viskasin sodi välja ... aga noh, see oli rohkem selline enda heaoluks tehtud liigutus.
Kui ema rääkis, et majal vaja aknad väljast pesta kuid ei ulata hästi, siis haarasin härjal sarvist ja nii need aknad ka väljast puhtaks küüritud said. Väike tegemine võrreldes nende tuhandeta inimeste tööga, kes sel päeval maanteede ääri ja loodust puhastasid aga ise olin rahul, et midagigi kasulikku sain teha, mitte ei istunud niiisama kodus.
Hiljem pildistasin juba veidi aias lillesid. See aed-varsakabi on igal aastal mulle silma hakanud. Kasutasin sarnaselt Silviale vaherõngaid. ;)

1.mai

Käisime esimesel mail Viljandis järvejooksu vaatamas ning kaasa elamas, eriti kuna seal osalesid ka tuttavad.  Edasi suundusime läbi Suure-Jaani Vändra suunal. Vändra külje all elab üks tuttav, keda pole ammu näinud ning siis otsustasimegi ühe kiire kohvipausi möödaminnes teha. Saabusime Pärnjõele, ~10 km kaugusel Vändrast,  kus omal ajal oli vist ka mingi sovhoos olnud. Nüüd olid seal küll mõned mitmekorruselised korterelamud ning vist ka algkool on olemas, kuid üldiselt tundus üsna väljasurnud külakoht olevat. 

 Kohvipausiks läksime kohalikku parki, kus istumiseks lauad-pingid ning sealsamas kõrval fotograafide silmailu - mahajäetud efektsed majad.

 Peale kohvitamist tegime möödaminnes ühe kiire fotosessiooni nende majade juures. 

 Peale pildistamist oli kohalik tuttav suisa üllatunud, et on neid maju küll ja küll näinud, kuid pole kunagi osanud neid selle pilguga vaadata, et nende juures võiks pilti teha ;)

 Lahkusime külast mööda pärnade alleed Järvakandi suunal. 

 Järvakandis kinnitasime keha Club Cinemas, mille katusele oli hiivatud üks sõiduauto. Naljakaks osutus minu jaoks meeste WC-s see silt seinal, mis keelas potti visata hügieenisidemeid, tampoone jne. Huvitav, kas nad tõesti arvavad, et mehed seal klubis/söögikohas liiguvad ringi tampoonipakid taskus? Otsustasin mobiiliga selle jäädvustada ;)
Tegime kohalikus väliujulas, kus kunagi ujuma õppisin, ka ühe kiire fotosessiooni. Tänaseks on bassein juba aastaid kuival ning kasutuskõlbmatu. Pildistamiseks aga igati sobilik. Veel mõtlesime, et kui oleme juba Järvakandis, siis võiks kiigata ka klaasimuuseumi. See oli aga suletud. Elevust tekitas meis veidi see, kui avastasime muuseumi seinalt sildi, et see asub 1. mai tänavas, meie aga olime seal maja ees täpselt esimesel mail. Keegi viskas veel nalja, et tea kas nad vahetavad seda silti majaseinal iga päev, et 2. mail on seinal juba uus nimesilt jne. ;) All sellest muuseumihoonest üks mobiilifoto.