vaade Harku tuhamäe otsast

 Tükk aega on olnud mõte minna Harku tuhamägede otsa, kuna olen kord näinud fotot vaatest, mis sealt otsast avaneb. Nii ekslesimegi ümber tuhamäe, püüdes leida kohta, kust tuhamäele ligi pääseb. Lõpuks leidsimegi sellise koha ning käisime mäe otsas ära. Vaade Tallinnale ja Harku järvele on põnev, hoopis teistsugune kui tavaliselt Tallinna panoraami piltidel.

taas Mukres

 Ootamatu uitmõte tõi mind pühapäeval Mukre rabasse.

 Ei mäletagi, et oleksin sel kevadel veel rappa sattunud. Ega vist ei olegi.

 Seda toredam oli taaskohtuda Mukre rabaga ... raba mis suvel oma õitsvate vesiroosidega eriti kauniks muutub.

 Vaatetorni juurde jõudes ei tulnud ettegi, et see nii kõrge ja mitmekorruseline oli. Millegipärast automaatselt eeldasin et seal oli 3 korrust, tegelikkuses lugesin neid kokku 5 ... kui ma nüüd väga mööda oma lugemisega ei pannud. Aga tornis viibimine ja sealt nende vaadete nautimine pani mind igatsema juba rabaöö järele. Kaks aastat tagasi ööbisime selles tornis, nägemaks hommikust päikesetõusu ilu uduses rabas. 

Loojang mere ääres

Liikusime mere äärde, kui suur ümmargune päikeseketas laskumas oli. Ajaks mil mere äärde jõudsime, oli päike korraga laskunud pilvede varju, vaid triip teda järgi oligi. Ega muud ei olnudki seal siis teha, kui püüda laineid pildile saada.

Veed on liikvel ...

 ... ja sellepärast on õige aeg külastada veerohkeid paikasid. Et ma treppojale pole mitmel aastal sattunud, otsustasin seekord treppoja kasuks.

 Seal toimub praegu tõesti silmale nauditav vaatemäng.

 Seega, kui te veel ei tea, kus seda voolavat kevadvett jäädvustada, siis see on selleks õige paik. Samuti on seal vähem rahvast, kui alati ülerahvastatud ja ärapildistatud  Keila ja Jägala joa juures :)

Scillad

 Selle kevade esimene lillepildistamine sai alguse siis siniliiliatest e. scilladest :)

Tivoli

Tivoli mere ääres  hakkab silma juba eemalt. Mõtlesime ka laupäeval ilusa ilma puhul selle vaaterattaga tiiru kõrgustes teha ning vaadata linna linnulennult. Esimene üllatus meie mugavas kaardiga maksmise ühiskonnas oli see, et kassades sai piletit osta vaid sularaha eest. Seega sammud lähima Statoili sularahaaparaadi juurde ... ja kui keegi plaanib seda Tivolit samuti külastada, siis minu soovitus - võtke raha hulgi kaasa ... hinnad seal lihtsalt ei näe ette pisikesi kulutusi. 

 Kassapidajaga suheldes oli loomulik, et suutsime end inglise keeles arusaadavaks teha, sest tema eesti keelt lihtsalt ei rääkinud ... Ka selles polnud miskit imelikku, et ta kassas piletite müümise vahepeal seal kohvi jõi ja suitsu kimus ... no ikka juhtub ...  ;)

 Esimene tiir õhus oli minu jaoks ootamatult ehmatav. Ei teagi kohe kas tingituna sellest, et pole eriti tivolites käija või seetõttu, et istekorvi serv oli väga madal ja korv tundus mulle veidi ebaturvaline ... eks ma vist tegelikkuses kujutasin esimese hirmuga asja koledamana ette kui see tegelikkuses oli  :)

 Aga nagu mu kaaslased märkisid, et minu meetod esimese ringi ajal - hoida keskmisest postist kinni hoida, see muutis ka nende oleku märgatavalt turvalisemaks ;)
Tegelikult ega see sõit nii hull polnudki, .. teine ring läks juba ludinal ja siis suutsin juba sõidu pealt isegi mõned klõpsud linnast teha. Kokku tegime täpselt 5 ringi - 1 ring iga euro eest, kuna pileti hinnaks oli 5 eurot. Jõhker hind siiski ... krooni ajal ei oleks 78 kroonise piletiga pähegi tulnud sõitma minna, ja see ei olnud veel kõige kallim atraktsioon.

 Sõiduvahendeid ja atraktsioone oli igasuguseid. Osade juures teenindasid eesti keelt kõnelevad töötajad, kuid mitmeski kohas oli tegemist siiski umbkeelsetega, kes suhtlesid vaid käteviibutuste abil. Ühe draakoni juures, kelle kõhtu said lapsed ronida pimedusse, istus üks väga räpase üldmuljega töötaja. Saan küll aru, et tema töö või tegevus seal võis ju olla määriv, samas kui eeldada, et külastajad peavad sinna samasse kõhtu ronima oma puhaste riietega, siis on küsitav, kas selline bomzi välimus on siiski taotluslik või ongi mujal maades kombeks sellise välimusega tivolis töötada...

 Saa siis aru mis riigist see tivoli meile toodi. Esimesena tekkis mõte, et rootslased, nagu need eelmisel aastal olid, kuid vaaterattalt väljumisel oli ees silt ausgang, mille poole abitööline meid käeviibutusega suunas. See peaks saksa keeles tähendama vist väljapääsu. Kas tõesti on Eestis tivolis käimiseks vajalik osata võõrkeeli, et seal hakkama saada? ... kummaline igatahes.

 Vaaterattal tiirutades nägime veel, kuidas üks aparaat, kus tiirutati samuti väga suure kiirusega õhus, korraga suitsema hakkas (selle kohta mul pilti ei ole). Ei saanud me aru, kas see oli sihilikult tekitatud adrenaliinitulva tekitav suits, või kuumenes mõni detail üle, mis sellise suitsupilve välja ajas. Usaldust see meie silmis selle aparaadi vastu ei tekitanud, isegi kui suits oleks olnud taotluslik.

 See ülemisel ja alumisel pildil olev atraktsioon tundus olevat ka kõige jõhkram ... kord pea, siis jällegi jalad taeva poole. Sellel osa tiirutajaid kilkasid rõõmust, kuid oli ka selliseid hirmunud moega lendajaid ;)

 Ullikeste püüdmiseks oli igasuguseid aparaate.Nii neid, mille robotkäega sai pehmeid karvaloomi peadpidi välja tõsta, kuid mis sageli viimasel hetkel selle loomakese sealt kombitsate vahelt lahti lasid, kui ka selliseid mündi raputamise masinaid. Seal tuli siis lasta aparaati münt, mis koos teistega seal ühe plaadi peal edasi-tagasi liikus, kuniks mõni münt alla lükatakse, mis ongi siis sinu auhind. Mida aga selle raha eest tegelikuks auhinnaks saab, seda oli raske arvata või sõltus see mõne tegelase otsusest ... igatahes üks imelik aparaat, millesse võib rõõmsalt hulgi raha panna ilma, et midagi olulist sellest muutuks ;)

 Enne aiast väljumist kiikasime ka ühte maiustuste kioskisse, kus sai osta nii suhtruvatti, kui 2,5 euri eest sokoladiga kaetud õuna, pirni, viinamarju või banaani ... kõik need paistsid ahvatlevad, kuid sinna need meist jäid. Ka suhtruvatti tehti soovijatele kohapeal.

 Ja seal kioski aknal tabas meid viimane ja parim üllatus. Kiri, mis ütles midagi, millest me hästi aru ei saanud. Eriti põnev on esimene lause. Siinkohal on sobilik tervitada Google translatorit.

Lõpetuseks mõni mõte. Päeva lõbusamaks muutmiseks on vahelduseks tore tiirutada vaaterattaga, eriti kuna neid meile nii harva siia tuuakse, aga kas selle viie kiirustava tiiru eest sobib küsida 5 eurot, see on küsitav. Samas liikus seal piisavalt huvilisi ... ju siis oli hind enamusele vastuvõetav. Lisaks võiks minu meelest  teenindav personal ja eelkõige kassapidajad osata end eesti keeles väljendada, sest kusagil ei märganud ma kirja, et lapsed ei võiks üksi ilma vanemateta seal lihtsamaid atraktsioone kasutada ja kõik ei pruugi võõrkeeli osata. Muidugi võiks teenindav personal pöörata tähelepanu oma välimuse puhtusele.
Ja viimaseks mõtteks, et tivolis kasutatavad olulised sildid ja kirjad võiks olla eesti keeles, ning enne ülesriputamist võiks need vaadata üle mõni eesti keelt oskav isik, et pärast poleks vaja piinlikkust tunda. Sooh, sai nüüd vist piisavalt neile reklaami tehtud ... peaks vist nüüd honorari neilt küsima ;)

 Peale vastiku ilmaga laupäeva oli pühapäev täpselt selline päev, kui tekkis tahtmine veidi ringi liikuda. Võtsime suuna Noarootsi Österby sadamamuulile. Lootsime kohata vaikust mere ääres, kuid sattusime hoopis mingile suuremale kalameeste kogunemisele.

 Nagu laulupidu ... ütles üks tuttav selle vaatepildi kohta. :)  Aga oli ikka mass, mis selle ühe pisikese basseini ümber kogunenud oli.
Need Noarootsi pisikesed külad on ka omamoodi toredad. Alumisel pildil Österby pritsimaja.

 Liikusime ühe linnuvaatlustorni poole, kui avastasime tee äärest puude vahelt mudaseks tallutud maapinna, kus üksikud lehmad mudas patseerisid. Kahtlaselt mudane oli kogu see olemine ...

 Linnuvaatlustornis linde me muidugi ei näinud. Seevastu kuulsime vee ääres palju lärmakaid laukusid ehk vesikanu. Seal roostikus nad lärmasid nagu oleksid suguvõsa kokkutulekule saabunud. Eemalt võis neid ka silmata, aga nii ligidale nad ei tulnud, et neist mõnda korralikumat kaadrit oleks saanud teha ehkki hiilisin seal puude varjus tükk aega. Kahjuks ei olnud mul seekord aega pikemalt sinna vaatlema jääda, kuna ülejäänud seltskond kiirustas edasi liikuma.

 Tee ääres nägime ka uhket kahekorruselist häärberit ... looduskaunis kohas ... :)

 Edasi liikusime mere ääres veel ühe linnuvaatlustorni juurde, kuhu pääsemine oli üsna vesine. Targemad linnuvaatlejad, kelle hulka meie ei kuulunud, liikusid ringi kummikutes, binoklid kaelas rippumas. Seal metsa vahel kõrkjatega osaliselt kaetud veekogu juures oli omamoodi lärm, mida me ei osanudki "koju ajada". Tundus kangesti sedamoodi, et konnad massilisi kevadisi pulmapidusid peavad aga võin ka eksida. igatahes linnulaulu moodi see väga ei kõlanud.

 Ühe suurema loodushuviliste bussi sabas, kes ootamatult me ette sattus, jõlkudes jõudsime ka mingi looduskeskuse juurde, kus see bussiseltskond hakkas meie saabudes õnneks lahkuma. Ärge mult täpset asukohta küsige, kuna ma ei olnud seekord kaardilugeja. Usun et kui saan mahti näpuga kaardil järge vedada, suudan ka oma asukohad paika saada. ;)
Seal oli üks tore kuts, kes meid nähes arvas, et uued mängukaaslased tulid. Kuna me talle roigast ei loopinud  siis arvas ta, et meile meeldiks kui ta toob merest välja ühe suurema kivi, mida me saaksime siis tagasi vette visata :)  Et mul elusate lindudega kohe kuidagi ei vedanud, siis jäädvustasin ühe kohaliku linnu kaadrisse. See oli õnneks selline vaikne ja rahulik...

 Tee viis meid läbi ka Haapsalust, kus keha kinnitasime, raudteejaama juures mõned pildid tegime ...

 Millegipärast olen sattunud viimasel ajal palju sellistesse kohtadesse, millest olen teadlik või kust olen isegi korduvalt mööda sõitnud, kuid kunagi ei ole seal ise hoogu maha võtnud ning pole mahti olnud ka pilte endale teha. Nii on lugu ka Haapsalu raudteejaamaga ...

 Ning samuti Ungru mõisa varemed ... Kõigil või peaaegu kõigil on ju sellest pilte, mina aga olen kogu aeg sellest kuidagi mööda sattunud ... seetõttu oligi see Ungru mõus meie tegelik sihtpunkt sel pühapäevasel tripil. Aga need varemed olid efektsed ja tekitasid soovi sinna kunagi veel tagasi minna ...

F-hoone

Tänane positiivne elamus -  F-hoones. Omanäoline ja populaarne koht, kus on taskukohased hinnad ja maitsvad road. Laud tuli ette reserveerida, sest muidu võis juhtuda see,  et me ei saagi niisama sisse astudes  omale lauda. Kõlab nagu reklaam, aga esmakülastuse mulje oli positiivne ;) 

Sorry mobiilifoto pärast! ;)

... ja siis nad räägivad, et kevad olla saabunud ...  ;)

Ühtlasi soovin nende piltidega tervitada kõiki autoomanikke, kes oma autodele suvepapud alla on saanud. ;)